5. aprilli hommikupraad

tahtsin oma emotsiooni kirja panna.
ma ei saa aru miks alati kui ma tahan rahulikult olla sest midagi on just juhtunud või toimumas millest ma pean üksi oma mõtetes üle saama sest muidu ma plahvataks ja kõik ehmuksid ja mina ka ja see tekitaks vastiku olukorra kõigile ja kõigele. et siis alati pean ma siiski tundma survet selletõttu, et keegi kuskil ei tea, et ma praegu enda sees mingeid tobedaid asju tühisteks praadida proovin ning tuleb küsima ja tahtma mingit koeratoitu kuskilt keldrist või dressipükse teistelt korruselt. ma ei saa öelda et palun mine ja võta see nüüd praegu ise sest nad kõik teevad ja on teinud minujaoks liiga palju. pealegi pean ma mõistma et nad kõik ei saa ega saagi kohe mitte kuidagiviisi kunagi ju teada mida ma just praegu või varsti enda sees tühiseks praadima hakkan. või üritan hakata. sest see on inimese võimete nimekirjast kahjuks (või õnneks?) puuduv punkt.
vot selline mõte ja ma otsustasin loobuda täna kirjavahemärkide jälgimisest ja sõnaseadmisest.
sest see on saanud viimaselajal saatuslikuks mu kirjutamisel. mingisugune tõrge tuleb kohe kuji mõtlema peab.
tahaks ära lennata.