pall

eelmisel korral alustatud inimesejuttu tahan ma täna justkui lõpuni jutustada. lihtsalt, et on igasuguseid nagu ma juba ütlesin. aga on olnud minu elus mõned, keda ma austan, kes on minujaoks mõistlikud ja kellega koos ma oleksin valmis aega veetma, alati. vahel aga juhtub, et kokkupuutumine hakkab toimuma miski muu viisi läbi, kui seda ette kujutada oskaks..
[enamus inimloomadel on sisimas soov teistes huvi äratada. ükskõik millist. kuid põhiline on me vana hea sõber kaastunne. kui keegi teine meile kaasa tunneb, (see, kelles me huvi äratada tahaksime, ennekõike) siis see meeldib meile. sest me saame oma vajaduse rahuldatud. ]
..kogu see lugu mis juhtus ja oli pole üleüldiselt märkimisväärne, lihtsalt asja iva, kuidas see kõik minujaoks lõpuks välja kukkus. probleemne aeg, kaastunde otsimine, selle saamine, seeläbi sellejärgi hullumine jnejnejne. aga seal kuskil vahepeal mina, neid juhtumisi pealt vaadates mõtlesin lihtsalt, et kas ma ei oska inimestele ikka üldse pihta saada? ma uskusin, et see tegelane on samuti mõistlik ja lõbus, ja ta oligi, alati. vastutulelik ja vahva. või moondutaksegi sellistel hetkedel niivõrd teistsuguseks? või oli minu mõtteasi lihtsalt suves, et suvel on inimesed kõiges etemad, kui muul ajal? mida ma tegelikult tahtsin küsida? miks, millejaoks on meil vaja nii palju tobedaid omadusi?

ma ei jõudnud üldse sinna kuhu vaja. olen pisut liiga väsinud.
muidu ma tegin õhtul porgandimuffineid ning olen omadega rahul mis rahul.