mina olen alati olnud see peaaegu põhilooder, kes koolis ei käi
oleks sellest siis kasu, aga ei paista

niikaua on hea olla kuni üle viskab. kurat küll, kuhu see energia läheb?

sõrmedes on võlujõud

kui saaks, siis ainult põgeneks. põgeneks ei tea mille eest ja jumal teab kuhu. ja et miks ei saa? sest ma tahaksin põgeneda kuidagi teistmoodi, mitte füüsiliselt kohvrite ja kottidega inimeste või kohtade eest. ma tahaksin leida endale mingisuguse uue tasandi, milles on teistsugused süsteemid. kus tekivad muud mõtted, on teised kombed. kuskil, kus 'elu' pole see mis ta inimestele planeedil Maa on.
viige mind sinna


mul meenus raamatut lugedes üks imelik ja hea kogemus. iseenesest ohtlik ja rumal temp:
ma ei ole kunagi minestanud. välja arvatud too kord, kui me selle esile kutsusime. ei mäletagi täpselt, kuid see lapse uudishimu. isegi puberteet oli veel võõras. mäletan kihvti rännakut. valgel taustal päkapikke roheliste mütsidega. see mälupilt on aegade jooksul kindlasti moondunud. kuid asi iseenesest. nüüd ei laseks ma iial endale käsi külge panna, et sellist nalja korraldada. aga kuidas tahaks. tahaks rännata sinna kuskile, kohtuda nende metsaelukatega veel.
oh seda ilmaelu. nüüd olen täielik kuivik, kes kardab isegi pimedas üksi kõndimist. kuid hakkan sellestki üle saama!!!

Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.

mind teeb kurvaks ja mul ei lase eriti elada see mis minu ümber toimub. kurb on pea iga päev kodust ära minnes, sest ma ei oska inimest aidata. ja vot see on olukord kus tema ise ka ennast enam aidata ei saa. ma tahaksin loota vastupidist, kuid ma ju näen mis toimub.
aga kõik te seal 'suure maatüki peal täis kõrgeid hooneid ja väljakuid' (maakeeli südalinn): te saate ennast aidata. mul on kahju kuulda, et kõik on nii nagu ta on. meenutades teie suurt õhinat ning kindlameelseid 'seal on parem haridus' sõnu. see meeleheide läheb üle kui tuleb päike ning igapäevaselt naeratavad näod. kindlasti läheb, kui te enne lootust ei kaota. ei tohi muutuda tigedikuks, siis ei saa sellest enam lahti ja pole midagi hullemat siin ohh jah..

minul on hästi. tervelt nädal aega olen suutnud korralikult õppida. olgu, heast õppeedukusest on asi veel kaugel, aga kõik pliksid ei peagi viitele õppima. ma elan nii nagu mul hea on, ning seejuures on hinded hüvad ja muu ka väga hästi.
klaveri eksam mis kolme nädala pärast toimuma saab tekitab minus muidugi natuke paanikat, olukord on keerulisem kui varem.
tänase päeva tippsündmus oli vaieldamatult soe söök.


Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.
Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.

milleks mõttetöö?

mõni ei teagi, et see noot seal olemas on

veeresin pirita mäel poolemeetrises lumes uuele aastale vastu. vähemalt seegi hetk oli hea. tuleb ennast usaldama hakata. usaldama oma esimese hetke emotsioone ning nendest ka lähtuda.
head inimesed võivad olla ääretult ebameeldivad. isegi mitte midagi tehes. piisab ühest pilgust, et seda tähele panna.

''sa ei tohi oma helina vastu minna, mida sa hinges tunned. kui sa selle ära keelad, siis ei tee sa enam midagi.'' V.Panso