esmaspäev
metsaelu
käisin Karli sünnipäeval. mõned tegelased me klassist ja kogumoos. meid oli sääl umbes 11. Karl elab metsa sees, seega me jooksime pimedas metsas ja mängisime luurekat. hüppasime üle kraavide ja küngaste ja vee ja peitsime ennast igasse võimalikku auku. jalgpalli mängisime ka päeval. sopane ja vahva oli. väga kihvt. VÄGA. ja tema kutsikas Tusklik on väga tups.
ma tahaks niiviisi elada, et maailmas poleks kurjust. inimesed oleksid kõik hästi rõõmsameelsed ja mõistvad üksteise suhtes. ja mina elaks kuskil metsas ja ei peaks mõtlema. sest just üle mõtlemine on mu mõistuse vallutanud. hullult närvi ajab vahel.
ma tahaks niiviisi elada, et maailmas poleks kurjust. inimesed oleksid kõik hästi rõõmsameelsed ja mõistvad üksteise suhtes. ja mina elaks kuskil metsas ja ei peaks mõtlema. sest just üle mõtlemine on mu mõistuse vallutanud. hullult närvi ajab vahel.
kolmapäev
PRRR
ma olen tõeliselt tige, et inimesed vaevavad järjekindlalt oma pead elades kellegi teise elu. või oleks õigem öelda, et elavad oma elu, elades seda läbi teise inimese elu. mõnitades ja kiusates. f*ck, igaühel on õigus olla selline nagu talle meeldib ja tegeleda sellega mis talle meeldib. see ei peagi tal hästi välja tulema. teisi peab austama. ma ootan hetke, mil te sellest lõpuks aru saate. ma ei jõua ära oodata. see tuleb teile kõigile tagasi! palun, oleme omades maailmades ja ärme trügi teiste omadesse. uudishimu ja kõik jah normaalne. aga oma tobedad arvamised võiks enamus kordadel endateada jätta. kust see pahatahtlikkus tuleb??? TOLERANTSUST! õh.
laupäev
nüüdsiis ma istun taas. ja olgugi, et ma jäin klaveritundi hiljaks ja kaklesin ühiskonnas klassivendadega ja matemaatikas olin endast välja minemise äärepeal ja orkestris ei tahtnud olla, olen ma jälle rõõmus, sest nädal on läbi, ja eilne sai läbi. ja homme tuleb hea päev. või peaks lihtsalt ütlema, et sisukas. ja kohe kindlasti edukas. vot.
reede
hall imelik argipäev
ja unetu öö.
pisut aega tagasi võtsin neljanda detsembri šokolaadi, päris minu oma jõulukalendrist. mõtlen, et ma olen ääretult ebastabiilne oma elu ja oluga. midagi ei oska peale ka hakata. tuju oli täna hästi ära. ma ei ole rahul sellega, et mulle meeldis vahepeal üksi jalutada. ma sain hirmust üle ja kõndisin, mõndaaega. kuid praegu tahaks endale seltsilist, sest mingi ämber on jälle mu teel. asjad on ausõna paigast ära, ja ma ei saa aru miks ja kuidas ja mis imeläbi see üldse juhtus, sest kõik oli vahepeal rohkem kui hästi. ma kardan isegi taaslangemist ühe asja küüsi, millest ma olen vabanenud. kuigi ma tean, et seda ei saa enam juhtuda, sest mu ümber siiski on mõned head inimesed, kes mind selles toetavad. ma tahan uskuda, et teid on palju, aga millegpärast ma näen koguaeg seda kurja peegeldust läbi teie silmade. ja mõeldes sellele vahel, ei mõista ma, et kas see tuleb sellest et te ei saa hakkama või mida, kuid see on väga tobe. ja samal ajal mõtlen ma iseennast selleks rumalaks, kes kujutab endale lihtsalt ette, kuna kunagi on nii olnud, või vahepeal on kuidagi nii juhtunud.
mind ennast hullult häirib see, et ma räägin ringiga, aga ma ei oska, või ei taha, või ilmselt lihtsalt ei julge teiega otse rääkida, kallikesed.
ja nüüd ma unustan need mõtted, ning jälgin kellegi tarkust, et peale igat langust saabub tõus! ja loomulikult jäta meelde, kirjuta üles, või tee muid imeasju - tunnikene tukkumist toob eluks ajaks kukkumist! ma austan Sind.
pisut aega tagasi võtsin neljanda detsembri šokolaadi, päris minu oma jõulukalendrist. mõtlen, et ma olen ääretult ebastabiilne oma elu ja oluga. midagi ei oska peale ka hakata. tuju oli täna hästi ära. ma ei ole rahul sellega, et mulle meeldis vahepeal üksi jalutada. ma sain hirmust üle ja kõndisin, mõndaaega. kuid praegu tahaks endale seltsilist, sest mingi ämber on jälle mu teel. asjad on ausõna paigast ära, ja ma ei saa aru miks ja kuidas ja mis imeläbi see üldse juhtus, sest kõik oli vahepeal rohkem kui hästi. ma kardan isegi taaslangemist ühe asja küüsi, millest ma olen vabanenud. kuigi ma tean, et seda ei saa enam juhtuda, sest mu ümber siiski on mõned head inimesed, kes mind selles toetavad. ma tahan uskuda, et teid on palju, aga millegpärast ma näen koguaeg seda kurja peegeldust läbi teie silmade. ja mõeldes sellele vahel, ei mõista ma, et kas see tuleb sellest et te ei saa hakkama või mida, kuid see on väga tobe. ja samal ajal mõtlen ma iseennast selleks rumalaks, kes kujutab endale lihtsalt ette, kuna kunagi on nii olnud, või vahepeal on kuidagi nii juhtunud.
mind ennast hullult häirib see, et ma räägin ringiga, aga ma ei oska, või ei taha, või ilmselt lihtsalt ei julge teiega otse rääkida, kallikesed.
ja nüüd ma unustan need mõtted, ning jälgin kellegi tarkust, et peale igat langust saabub tõus! ja loomulikult jäta meelde, kirjuta üles, või tee muid imeasju - tunnikene tukkumist toob eluks ajaks kukkumist! ma austan Sind.
pühapäev
Laupäev
ma täna magasin kokku vist 12 tundi. olin terve päeva kodus, vaadates pilte ja uurides natuke interneti sügavusi. avastasin eile vanalinnas ühes uues (minujaoks uues) kohas ühe uue tee. tahtsin selle nime eile meelde jätta, aga ei jätnud. ja täna leidsin selle sama tee (tänu Liisu terasele pilgule, mida harva juhtub, HÕHÕ) omaenese teekapist. olge te tänatud. mul on hästi suur soov kellelegi kirja saata. paberil, enda kirjutatud, ümbriku sees, mark peal, ja postkasti. ma peaks selle nüüd lihtsalt ära tegema.
reede
phuuh
Sa oled vihane millegi tõttu, mis pole seda väärt. teisi tuleks mõista, vähemalt proovida. ja aru saada, et väga tihti saab asju lihtsalt pooleli jätta, et need paika läheks. (+ on see peaaegu alati õige tegu mida teha, kuigi miski alati paneb Sind teisiti tegema.) ja miks on vaja pärida, kui asi on iseenesest juba selge. miks on nii keeruline teiste soove ja tahtmisi ausatada? miks on raske mõista väsimust sellest lõppematust sebimisest ja miks on vaja alati vihaseks saada, kui keegi tahab teisiti kui Sina? palun rahune maha! ja sebi vähem ringi. ausõna.
neljapäev
Tellimine:
Postitused (Atom)