eelmisel korral alustatud inimesejuttu tahan ma täna justkui lõpuni jutustada. lihtsalt, et on igasuguseid nagu ma juba ütlesin. aga on olnud minu elus mõned, keda ma austan, kes on minujaoks mõistlikud ja kellega koos ma oleksin valmis aega veetma, alati. vahel aga juhtub, et kokkupuutumine hakkab toimuma miski muu viisi läbi, kui seda ette kujutada oskaks..
[enamus inimloomadel on sisimas soov teistes huvi äratada. ükskõik millist. kuid põhiline on me vana hea sõber kaastunne. kui keegi teine meile kaasa tunneb, (see, kelles me huvi äratada tahaksime, ennekõike) siis see meeldib meile. sest me saame oma vajaduse rahuldatud. ]
..kogu see lugu mis juhtus ja oli pole üleüldiselt märkimisväärne, lihtsalt asja iva, kuidas see kõik minujaoks lõpuks välja kukkus. probleemne aeg, kaastunde otsimine, selle saamine, seeläbi sellejärgi hullumine jnejnejne. aga seal kuskil vahepeal mina, neid juhtumisi pealt vaadates mõtlesin lihtsalt, et kas ma ei oska inimestele ikka üldse pihta saada? ma uskusin, et see tegelane on samuti mõistlik ja lõbus, ja ta oligi, alati. vastutulelik ja vahva. või moondutaksegi sellistel hetkedel niivõrd teistsuguseks? või oli minu mõtteasi lihtsalt suves, et suvel on inimesed kõiges etemad, kui muul ajal? mida ma tegelikult tahtsin küsida? miks, millejaoks on meil vaja nii palju tobedaid omadusi?
ma ei jõudnud üldse sinna kuhu vaja. olen pisut liiga väsinud.
muidu ma tegin õhtul porgandimuffineid ning olen omadega rahul mis rahul.
teisipäev
laupäev
veiniunetunne
inimesi on nii palju, pikadlühikesedsuuredväikesedtargadrumaladvanadnooredrõõmsadkurvadheadhalvad.
ma muutun hetkeks alati nukraks, kui ma mõistan, et miski on jälle läbi saanud. täna leidis pisike muutuseaeg oma otsa. aitäh.
ja veel tahan ma öelda, et mul on hea meel, et Placebo on siiani sama õiget asja tegemas, mis kunagi. aitäh. te olete uskumatult heal kohal mu elus.
RUUSTRIMAA
a täna oli üks vastik asi ka. ma olen juba mõnda aega seda tähele pannud. vähesel määral. algas see siis, kui rääkisin sellest, et kui inimene midagi teisiti teha tahab, siis see võtab aega, et kõik seda tõsiselt võtma hakkaks. aga nüüd on juba pea, et aasta möödas. ma olen selle endast kustutanud, ja ma ei salli, kui te sellest aru ei saa!!!!!!
ma muutun hetkeks alati nukraks, kui ma mõistan, et miski on jälle läbi saanud. täna leidis pisike muutuseaeg oma otsa. aitäh.
ja veel tahan ma öelda, et mul on hea meel, et Placebo on siiani sama õiget asja tegemas, mis kunagi. aitäh. te olete uskumatult heal kohal mu elus.
RUUSTRIMAA
a täna oli üks vastik asi ka. ma olen juba mõnda aega seda tähele pannud. vähesel määral. algas see siis, kui rääkisin sellest, et kui inimene midagi teisiti teha tahab, siis see võtab aega, et kõik seda tõsiselt võtma hakkaks. aga nüüd on juba pea, et aasta möödas. ma olen selle endast kustutanud, ja ma ei salli, kui te sellest aru ei saa!!!!!!
neljapäev
hetk
mitu päeva on mõtetes olnud lood ja juhtumised, inimesed ja armsad kohad. tuju oleks neist midagi rääkida, kuid ma taban nüüd praegu, et ma ei ole inimene, kes seda siin niiviisi kirjutada suudaks. ma saan sellest rääkida Sinuga, kes Sa päriselus mu ees või kõrval seisaksid või istuksid. kui sündimas on uued tähtsad ja ilusad hetked. siis ma meenutaks, ja kindlasti teeksid seda ka Sina, sest Sa oleks mu kaaslane tol meenutuse hetkel. meid võib ka rohkem kui kaks olla. mu ees ja kõrval, nii paremal kui vasakul. nii saaks ka. ja ehk oleks kuskil lõke, või veekogu. mõnus muusika, laul ja rõõm. samas võib see ka olla koolimets, meie männiokkasegune maapind, toredad, lõputult toredad inimesed minu elust. lükkame eemale okkad, et välja paistaks muld, millele oksaga kriipsujukusid ja kosmost kraapida saaks. jooksime veini, poisid õlut. päike annaks sooja ja paneks meid silmi kissitama. miski oleks nii nagu varem. miski oleks teisiti. jah, niiviisi saaks ma rääkida sellest mis mu seest välja tahab tulla. ma tahaksin väga paljud juhtumised ära unustada. teha nägu, et neid pole. et keegi pole käitunud halvasti. meeltesegadustes öeldud laused, ja tehtud teod. teha nägu, et me alles kohtusime, ning jagame ühte mõttemaailma. see kõik võiks juhtuda. te võiksite tulla ja olla, nagu kunagi, samas teisiti ja uuesti. kustutades peast rasked hetked, ning mitte mõelda väsimusele, või kohustustele, mitte võtta hinge pastla purunemist, või veiniplekki pluusil, või käskkirja seinapeal, või tulemust mida hinnatakse sõnaga rahuldav. 
teisipäev
maybe it's up with the stars
maybe it's under the sea
maybe it's not very far
maybe it's nowhere at all
maybe this is how it's supposed to be
being here is so easy to do, if you want to
kõike on kerge saavutada, kui on tahtejõud. kui on kõva soov endale kaastunnet ja tähelepanu tõmmata siis loomulikult saavutatakse see eesmärk jutuga, et kõik on raske, või siis 'KÕIK ON PERSES'. hihahu, ma tahaksin kõik välja laduda teile. te ei taha läbi lillede jutule kuidagi pihta saada. aga selle välja öeldud variant oleks nii vale. ma tean, et see muudaks olukorra mõneks ajaks veel hullemaks kui ta on. saage oma kibestumustest üle, minge koju, vaadake päikesele vastu, ning laske kevad uksest sisse!
ja siis veel, mulle ei meeldi kuulda ja näha, kuidas unistused tobedate reeglite ja nõuete tõttu vastu taevast lendavad. vastik, kui ei tea mida on vaja õigel ajal õigesti teha. aga loomulikult võiks rahulikumalt võtta. te kipute seda viimasel ajal unustama tupsud.
päike on kahel päeval ennast näidanud. rõõmunoodid kõlavad mu hinges. ja süda on rahul. ma tean, et kohe tuleb hea aeg.
MULLE MEELDIVAD NEED HETKED!
homse päeva terviseks.
maybe it's not very far
maybe it's nowhere at all
maybe this is how it's supposed to be
being here is so easy to do, if you want to
kõike on kerge saavutada, kui on tahtejõud. kui on kõva soov endale kaastunnet ja tähelepanu tõmmata siis loomulikult saavutatakse see eesmärk jutuga, et kõik on raske, või siis 'KÕIK ON PERSES'. hihahu, ma tahaksin kõik välja laduda teile. te ei taha läbi lillede jutule kuidagi pihta saada. aga selle välja öeldud variant oleks nii vale. ma tean, et see muudaks olukorra mõneks ajaks veel hullemaks kui ta on. saage oma kibestumustest üle, minge koju, vaadake päikesele vastu, ning laske kevad uksest sisse!
ja siis veel, mulle ei meeldi kuulda ja näha, kuidas unistused tobedate reeglite ja nõuete tõttu vastu taevast lendavad. vastik, kui ei tea mida on vaja õigel ajal õigesti teha. aga loomulikult võiks rahulikumalt võtta. te kipute seda viimasel ajal unustama tupsud.
päike on kahel päeval ennast näidanud. rõõmunoodid kõlavad mu hinges. ja süda on rahul. ma tean, et kohe tuleb hea aeg.
MULLE MEELDIVAD NEED HETKED!
homse päeva terviseks.
laupäev
wkyherfg
uskumatu, kui silmakirjalik jobu ma tegelikult olla suudan. sest ma ise jätan koguaeg kuskile minemata, põhjuseks mingid hädised asjad. tagasi hoiab mind ainult hirm võõraste inimeste või kohtade ees. te võite seda üle laskmiseks nimetada, aga see ei ole nendel puhkudel iial mu eesmärgiks olnud. ei teagi mida küll ette võtta.
neljapäev
eh
majanduskriisi raskus inimestele, elus mis on päriselt, mitte minu peas, hüppas mul täna 'kannaga näkku'. päris valusalt.
ma olen õnnelik, et käin üheksandas klassis. ma ei ole sunnitud mõtlema maksudele ja sellele, kuidas ellu jääda. mu kõht on vahel liigagi täis. ja mul on kodu. hetkeks oli lausa häbi mõelda, et julgen üldse haliseda. see on see tunne, kui lõpuks jõuab kohale, et 'olen nii palju väärtuslikku aega raisku lasknud, asjata.' ma tõesti olen lasknud pikal pimedal ajal endasse tulla ja võimust võtta. nähes täna enda kõrval inimesi, kellel on PÄRISELT probleemid, mille tõttu peaks käituma nii, nagu mina viimaselajal vahel käitunud olen, mõistsin seda kõike.
EHK SIIS: viskasin need mured peast välja, ma olen terve vaheaja täisväärtuslikku puhkust saanud, ning astun rõõmsalt uude veerandisse. veel vaid umbes kuu aega, ja siis on vahva aeg käes.
aa, ja ma leidsin oma uue 'mina'
ma olen õnnelik, et käin üheksandas klassis. ma ei ole sunnitud mõtlema maksudele ja sellele, kuidas ellu jääda. mu kõht on vahel liigagi täis. ja mul on kodu. hetkeks oli lausa häbi mõelda, et julgen üldse haliseda. see on see tunne, kui lõpuks jõuab kohale, et 'olen nii palju väärtuslikku aega raisku lasknud, asjata.' ma tõesti olen lasknud pikal pimedal ajal endasse tulla ja võimust võtta. nähes täna enda kõrval inimesi, kellel on PÄRISELT probleemid, mille tõttu peaks käituma nii, nagu mina viimaselajal vahel käitunud olen, mõistsin seda kõike.
EHK SIIS: viskasin need mured peast välja, ma olen terve vaheaja täisväärtuslikku puhkust saanud, ning astun rõõmsalt uude veerandisse. veel vaid umbes kuu aega, ja siis on vahva aeg käes.
aa, ja ma leidsin oma uue 'mina'
kolmapäev
korraks ära vaid, linnu säravaid
lihtsalt vaheldust, suunaski kaheldes
imede lõppetes, õndsais paikades
koju jõudmisel, täidetud nõudmised
ma tahan, et mulle kukuks kohe varsti sülle võimalused, seda kõike taaskord teha. teisiti kui kunagi, kuid mõte jääb samaks.
hirmu tekitab lasteaed, millest pea, et igal õhtul pimedas möödun. kunagi varem pole seda juhtunud. valetan. viimati juhtus too algklassideaegu, mil salaja valvuri eest peitu pugedes mööda lasteaeda luurekat ja muud paremat mängiti. aga see oli päeval, ja hirm oli valvuri ees. juttude järgi olevat tal püss ja koer ka olnud. pole naljakas. nüüd on tegemist vana hea pimeduse ning inimestega.
tulles bussipealt maha, ning jõudes ujula kõrval oleva lumehunniku juurde ehmusin pisikese kasvava männi peale, mis vähesel määral hunnikutagant paistis. oli karm.
kunagi ennegi olen mõtlema sattunud, et vahva peatus, see vikerkaare. täna püüdsin ka mõelda, ei tahtnud too kurjam kuidagi vahvat muljet jätta. pässajorsside mazda ja tühi ujula, nagu ikka. hetkeks tundus, et ujula basseinis on kivist kuju, mis kujutab hüppavat meest. parem oleks vist, et tundus valesti.
kas millegi väga tahtmise võimsus polegi tegelikult nii suur, et ühel heal hetkel suudab siiski mingi mõttetu ingel õla peal kõik sinnakuspäikeeipaista keerata? või see halamine, mis mu ümber päevast päeva on, lihtsalt niisama, et tahaks jah, aga tegelt niiväga ei koti ka. ma olin tõesti valmis oma homsed plaanid pmst ära jätma, kuigi mul on ka väga vaja seda sama teha, mis teistel. aga no kurjam, pole mul neid sõpru, ja pole mul ka piisavalt julgust, et kuskile lõpuks üksi, või ilma teieta minna.
ja siiis veel, sõitsin bussiga, milles viibis peale minu palju tundmatuid tegelasi, ning kaks mu parimat jõnglast. mis ime põhjustel me ei suvatsenud vestelda, ei tea. aga nõme oli küll!
mu mõtteid vaevav jama, on vaid kinnisidee. ta on juba pikalt olnud lihtsalt kinnisidee. ma usun, et olen peadpidi ämbris. kinnisideedest ei saada just kuigi kergelt lahti.
lihtsalt vaheldust, suunaski kaheldes
imede lõppetes, õndsais paikades
koju jõudmisel, täidetud nõudmised
ma tahan, et mulle kukuks kohe varsti sülle võimalused, seda kõike taaskord teha. teisiti kui kunagi, kuid mõte jääb samaks.
hirmu tekitab lasteaed, millest pea, et igal õhtul pimedas möödun. kunagi varem pole seda juhtunud. valetan. viimati juhtus too algklassideaegu, mil salaja valvuri eest peitu pugedes mööda lasteaeda luurekat ja muud paremat mängiti. aga see oli päeval, ja hirm oli valvuri ees. juttude järgi olevat tal püss ja koer ka olnud. pole naljakas. nüüd on tegemist vana hea pimeduse ning inimestega.
tulles bussipealt maha, ning jõudes ujula kõrval oleva lumehunniku juurde ehmusin pisikese kasvava männi peale, mis vähesel määral hunnikutagant paistis. oli karm.
kunagi ennegi olen mõtlema sattunud, et vahva peatus, see vikerkaare. täna püüdsin ka mõelda, ei tahtnud too kurjam kuidagi vahvat muljet jätta. pässajorsside mazda ja tühi ujula, nagu ikka. hetkeks tundus, et ujula basseinis on kivist kuju, mis kujutab hüppavat meest. parem oleks vist, et tundus valesti.
kas millegi väga tahtmise võimsus polegi tegelikult nii suur, et ühel heal hetkel suudab siiski mingi mõttetu ingel õla peal kõik sinnakuspäikeeipaista keerata? või see halamine, mis mu ümber päevast päeva on, lihtsalt niisama, et tahaks jah, aga tegelt niiväga ei koti ka. ma olin tõesti valmis oma homsed plaanid pmst ära jätma, kuigi mul on ka väga vaja seda sama teha, mis teistel. aga no kurjam, pole mul neid sõpru, ja pole mul ka piisavalt julgust, et kuskile lõpuks üksi, või ilma teieta minna.
ja siiis veel, sõitsin bussiga, milles viibis peale minu palju tundmatuid tegelasi, ning kaks mu parimat jõnglast. mis ime põhjustel me ei suvatsenud vestelda, ei tea. aga nõme oli küll!
mu mõtteid vaevav jama, on vaid kinnisidee. ta on juba pikalt olnud lihtsalt kinnisidee. ma usun, et olen peadpidi ämbris. kinnisideedest ei saada just kuigi kergelt lahti.
teisipäev
HAHA.
kõik inimesed on jobud. HAHA.
ja siis veel sellest ka, et ma olen oma uneasjadega peast soe. viimased 4-5 päeva olen ma koguaeg vähemalt kümme tundi maganud. ja sel unel pole otsa ega äärt. mmmmmönus.
ja siis veel sellest ka, et ma olen oma uneasjadega peast soe. viimased 4-5 päeva olen ma koguaeg vähemalt kümme tundi maganud. ja sel unel pole otsa ega äärt. mmmmmönus.
pühapäev
laupäev
kkkkkkkkkkkk
kõik mis lahtine, see kaob.
nii ta on. ma pean ennast jälle kantseldama hakkama, sest ma pean sellest lihtsalt lahti laskma, see pole tegelikult nii raske. kõik on mõtlemises. vaid mõtlemises.
ja ma olen pettunud selles, et üks inimene minu peale pettunud on. ja ma püüan nagu mõista, aga ma nagu ei tunne, et mulle päris sedaviisi mindfuck'i meisterdama peaks. samas ei jätku mul julgust, et oma arvamust piisavalt avaldada ja ennast kaitsta. koheselt, kui ma midagi natukenegi valesti olen teinud, heidetakse see mulle ninaalla ning hakatakse klobima. ja ma jään alla, ma ei oska ennast kaitsta, seetõttu ma vb end tagasi hoiangi. et asi kiiremini lõpetada.
ma kostaks vaid seda, et ma tahaks hirmsasti rääkida, aga mul on selline välja heidetud klouni tunne. justkui nagu prooviks olla aga edutult.
mu ema käitub ka ebameeldivalt. varsti viskab üle.
tahaks juua.
nii ta on. ma pean ennast jälle kantseldama hakkama, sest ma pean sellest lihtsalt lahti laskma, see pole tegelikult nii raske. kõik on mõtlemises. vaid mõtlemises.
ja ma olen pettunud selles, et üks inimene minu peale pettunud on. ja ma püüan nagu mõista, aga ma nagu ei tunne, et mulle päris sedaviisi mindfuck'i meisterdama peaks. samas ei jätku mul julgust, et oma arvamust piisavalt avaldada ja ennast kaitsta. koheselt, kui ma midagi natukenegi valesti olen teinud, heidetakse see mulle ninaalla ning hakatakse klobima. ja ma jään alla, ma ei oska ennast kaitsta, seetõttu ma vb end tagasi hoiangi. et asi kiiremini lõpetada.
ma kostaks vaid seda, et ma tahaks hirmsasti rääkida, aga mul on selline välja heidetud klouni tunne. justkui nagu prooviks olla aga edutult.
mu ema käitub ka ebameeldivalt. varsti viskab üle.
tahaks juua.
reede
eluolu
ma õppisin täna, et lõppkokkuvõttes ei saa soovitud tulemust, kui ise asju üle ei küsi või ära ei tee.
mu hing januneb millegi järele. ehk võiks see kevad juba tulla?
ja veel mõistsin ma täna, et kunagi tehtud vead ei muutu iial olematuteks. kui soov on nüüd, hiljem olla milleski parem ja tublim, siis enamus jõust kulub maine või olemuse taastamisele. oo milline irooniline eluolu me ümber keerleb. varsti ma lähen lukku ja hakkan oma mullis rõõmsat elu edasi elama, nagu Rooster kunagi. seekord võtan oma südames muusika ka vastu. avan oma potikaaned ja toauksed ning mõtlen vähem.
Kui läheneda vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika. (A.Pärt)
mu hing januneb millegi järele. ehk võiks see kevad juba tulla?
ja veel mõistsin ma täna, et kunagi tehtud vead ei muutu iial olematuteks. kui soov on nüüd, hiljem olla milleski parem ja tublim, siis enamus jõust kulub maine või olemuse taastamisele. oo milline irooniline eluolu me ümber keerleb. varsti ma lähen lukku ja hakkan oma mullis rõõmsat elu edasi elama, nagu Rooster kunagi. seekord võtan oma südames muusika ka vastu. avan oma potikaaned ja toauksed ning mõtlen vähem.
Kui läheneda vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika. (A.Pärt)
neljapäev
summsumm
kahju on lahku käidud teedest, mitu päeva on see mind kummitanud. mul on tõesti kahju. kõlab nii valesti, et kõik need öeldud read, nagu 'ma olen alati Sind kuulamas ja aitamas' ja muu, ongi osutunud selleks, milliseks nad poleks pidanud kujunema. aga see on nii tavaline. ja elu lähen pööraselt kiiresti edasi, meil polegi aega üldse mõelda, aga kui on hetked, siis tekib kurbus. ja mõte, et kas see siis ongi elu, et muudkui liigub ja liigub, ja liikumine on nii erinev, meil kõigil, et tekkinud kaaslased vaid mõnda aega meiega koos liiguvad, ning siis omateedpidi edasi rändavad, ning vabastavad koha järgmistele. mina liigun igatahes aeglasemalt, ja mul läheb kauem aega, et järgmine endaga võtta ja eelmine minema saata.
täna oli hea päev, lõpuks ometi lühike. ja imearmsalt päikeseline. mõtlesin, et miks mitte alati üüratut lompi nähes ei võiks mõelda, et KUI ei saa ümbert, siis saab läbi minna. kõik takistused me teel on mõeldud ületamiseks, sest võimatut pole olemas. sellega kaasneb alati mingi ohverdus, läbi lombi minnes näiteks märjad jalad. aga on võimalik ka kuivalt läbi pääseda, kui astuda õigetesse kohtadesse ning õigel hetkel.
rohkem teha, vähem mõelda
mulle puges kevad südamesse.
musimusi
tahtsin veel vaid rääkida sellest, kuivõrd hea on tunne, et ma tõesti tahan midagi teha. mulle meeldib tüütult noote pusida, et need lõpuks õiged oleksid, mulle meeldib otsida erinevaid viise kuidas midagi teha. ja ma armastan neid hetkeid. ma ei oska sellest rääkida.
täna oli hea päev, lõpuks ometi lühike. ja imearmsalt päikeseline. mõtlesin, et miks mitte alati üüratut lompi nähes ei võiks mõelda, et KUI ei saa ümbert, siis saab läbi minna. kõik takistused me teel on mõeldud ületamiseks, sest võimatut pole olemas. sellega kaasneb alati mingi ohverdus, läbi lombi minnes näiteks märjad jalad. aga on võimalik ka kuivalt läbi pääseda, kui astuda õigetesse kohtadesse ning õigel hetkel.
rohkem teha, vähem mõelda
mulle puges kevad südamesse.
musimusi
tahtsin veel vaid rääkida sellest, kuivõrd hea on tunne, et ma tõesti tahan midagi teha. mulle meeldib tüütult noote pusida, et need lõpuks õiged oleksid, mulle meeldib otsida erinevaid viise kuidas midagi teha. ja ma armastan neid hetkeid. ma ei oska sellest rääkida.
Tellimine:
Postitused (Atom)