6 on mõnus

sõlmisin enda ja inimestega vaherahu. otsustades, et on aeg endasse pisut emotsioone lubada. ehitasin täna isegi ühe pisikese memme.
tegelikult viisid mind selleni Kaia ja Karl. olgu kingituste ja kinkimisega kuidas on, kuid need olid ootamatud ja uskumatult armsad, õiged, head, või ma ei teagi kuidas end väljendada.
ja loomulikult, instrument. see on just see tunne mida endale tahta.
ja tsautsau vanaema eriliselt armsad sokid, olgugi et pooleli. reedel hakkan mina ka kuduma. ja laupäeval sõidan oma teist kodu külastama, metsa, kaminaga ruumi mille kõrval on ruum maailmaparima pliidiga milles ahjukartuleid küpsetada.
lihtsalt, olgu mis on, ma annan endast kõik, et mitte seda rikkuda.
palun teilt seda sama.

igal oma lugu

ehk polegi mõtet otsida koguaeg midagi uut ja nuriseda olemasoleva üle, sest lõpuks saad oma uue ning hakkad selle üle nurisema, kuna tollest saab olemasolev, tavaline. ja mul on tunne, et mis on vanem see on üldse parem.
nii saab olla küll, nagu ma sinna jäänud olen. selline natuke totakas ja naeruväärne.

bussis nr 14 sõidame ilma reisusaatjateta

ja kui lumi on maas siis pole midagi loota, mu pea on kaudses mõttes lumes kinni.

ma tunnen ikka väga puudust. sõbra puudust.

ma ei tea kes seda siin loeb, vahel või mitte, kuid teadke: ma ei tunne mitte ühegi inimese vastu vihkamist. päriselt. ma võin olla tige ja tüdinenud, kuid ma tegelikult ei vihka. ärge muretege mu igapäeva kriiside pärast, pole mõtet kituda ega jaurata. kõigil on õigus omada oma seisukohti. olla see kes nad on ning kui mul on probleem siis see on mu oma asi. selle vastu aitab äärmisel juhul rääkimine või mu vaikima panek, mida ei juhtu tihti (kui ma just ei ehmata oma enda käitumise peale).
ma võiks praegu lõpmatuseni jamada ja südant puistada aga ma vist kipun seda siin mitte tegema.
ma ei vihka,
ma lihtsalt ei salli.

eh, hehe

Mulle ei meeldi inimesed.

miskisugune surve on peal ja ma tean mis see on. see on kaua kestnud. ma olen proovinud seda muuta kuid tulutult. ma tahaksin sellest rääkida, kuid pole inimest. lihtsalt on üks jurakas kes teeb sõnadega halba. kaugelt ja kavalalt. elades selle sees tekitab see nii mõnegi meeleolu.
miks peaks ette heitma, et teine inimene ei ela selliste reeglite, süsteemide ja tavade järgi, kui Sina?

ma tõesti loodan, et tuleb hetk, kus saab vastata, jah ma olen praegu siin ma tulen kohe sinna. oota mind ära palun. kõik planeerimised tuleb lõpetada.

istusin pingil täna ning kuulasin ja see selleks, kuid lihtsalt tuli mõte, et ikka on ju teisiti. me juba hõiskasime siin vahepeal. too oli küll ilus kuid siiski nagu valehäire.
koguaeg juhtub ja, aga mina ju pole süüdi. ma olen päris pikka aega juba kohkunud olnud ning surun igasuguseid tundeid tahaplaanile. sellest on tekkinud üks suur kuhi. siiani ei ole tundnud ära ühtegi õiget hetke, et astuda samm lahenduse suunas. aega on vähe, et jõuaks sellest üle saada ja mingeid vanu tavasid üles vuntsima hakata.
ühel päeval ma võtan kätte ja laon need mured kellelegi ette.
praegu ma peaksin magama, kuid mu kehatemperatuur kõigub vahemikus liiga palju ja liiga vähe, vist. olin külmetunud, nüüd tunnen ennast veel hullemini. igasugused pingid teevad talvel 'head'.

seda ka, et
ma ei taha nendest asjadest rääkida.


kontserdil oli täna transpordimeheks Vargamäe-Sergo. see Sergo kes kalendris Oktoobrikuu pildil suppi sööb. :)

ole vait

Tere,
(mis Sul viga on)
kuidas läheb?
(misasja?)

stabiilsus on meil teine nimi

kuidagi ebameeldiv ja samas nii tore. keeruline ja ühtlasi ka lihtne. raske ja jube tehtav. närviline ja vihane aga õnnelik ja rahulik. käega lööv ning siis jällegi kätte võttev.
magan palju, puhatud ei saa. näen unenägusid, mis on täielikud tujurikkujad. ma ei huvitu neist, neil puudub sisu. ma ei mõtle neile. nad lihtsalt tulevad iga öö ning hoiavad mind pool-ärkvel.
mu lemmik on siiski iga õhtu. siis kui on see minu aeg ja ma jõuan peale koolipäeva sinna klassi.
ilusat kuud.
ilus ta tuleb, ma olen selles suhteliselt kindel.


aga iga päev on pea selline jurakas.