linn oli täna tõepoolest idioote täis ning see ajas mind naerma.
on mõnus uue raamatu tõttu.
ma armastan üht instrumenti.
aga sellest kahjuks ei piisa, et halva mõju kaoks.
varsti saab männimetsas kõndides kuulda kuidas lumi okstelt maha potsatab :)

elu kiusab.

tunnen kahte elevanti oma kukil. istuvad ja naeravad minu üle, sest ma ei suuda neid minema ajada. nad tekitavad tunde, et ma olen üks suur vale. et ma otsustan, tegutsen ning mõtlen valesti.
kas head inimesed, kes on eksinud ning ehk võib-olla isegi teistele haiget teinud, on ära teeninud äärmiselt lihtsa ja kiire andestuse? jättes ühel hetkel kõik minevikku, jättes neile rääkimata selle millega nad ise mõistmata on hakkama saanud? ainuüksi juba lausete pärast mis on räägitud tema seljataga on ju raske naeratades teisele silma vaadata. olgugi, et need pole niisama suu soojaks kõneldud asjad. kas see on see mingi sõpruse osa, mida mina ei taha tunnistada? et jätame vahel aususe seljataha ning ärme räägi kõigest mis meid kurnab, sest see rikuks ta rõõmu. ometi olen omadega selle sees, tahan seda tunnistada või ei. lihtsalt, sealt kõik jätkub. ei taha ühendust võtta, sest vastik on kohtudes teha head nägu. ja arusaamad lähevad järjest rohkem teise arusaamadest mööda. lõpuks tunned suurt survet, et saaks juba minekut teha, sest ise ei viitsi tüli norima hakata. ja siis lahkudki, ja tunned, et kõik on nii vale.

lilla hambapasta ning kollased tänavad

koju tuimerdades. sellega harjub ära.

kuldne sügis mõtles eile esimest korda sellel aastal minu sisse pugeda. hilja, hilja, hilja. siis on kõige etem.
me oleme lollakad, aga vähemalt suudan ma igati neid käike ette võtta. millal siis veel?

lainel

siis näed midagi unes või omad mõnd uitmõtet. hiljem kuuled, et miski on toimunud, mis annab tollele mõistliku selgituse. tegelikult on vist kõik kerge ning konkreetne, lihtsalt, tuleb uskuda või mõista. ning olla avatud kõigele mis sind puudutada tahab.
mingid lained on olemas, sest muidu ma poleks seda tund enne toimunut öelnud. nädala pärast ehk on etem.

palju on asju, mis minust sõltlase teevad.

kui mind poleks olemas, oleks Elisabethi kodus praegu üks kärbes rohkem.

õpin mõistma aja tähendust

terve selle nädala jooksul jõudsin ma vaid teisipäeval õigeks ajaks kooli. aga see ei ole mulle enam mingi probleem. sest iga õhtul bussiga linnast koju loksudes tunnen ma, et ma olen midagi ära teinud. ning seda ka ilma koolis käimiseta! ma olen ropult väsinud ning võib-olla halvas tujus, kuid see väsimus mõjub meeldivalt. sest ma olen siiski mujal! mujal kui muusikakeskkoolis. mulle meeldib muusikakeskkool ja b maja, kuid mulle ei meeldi igaõhtune b-maja-poliitika, kui nii üldse saab öelda.
-------
usun küll, et ei, ma ei hakka enam, ja siis ikka leian lõpuks ennast sealt samast. viimati juhtus see küll aastad mõni tagasi ja midaiganes ju tegelikult. tulevad, alati tulevad need mingid lahedad võõrad, kelle ees tuleb ka miskikeski muu olla ja kui mitte seda siis vähemalt endast parim anda, et mitte märkamatuks jääda. ma ei mõista miks, kuidas, mismoodi need süsteemid üldse funktsioneerivad. aga seal bussipeatuses ma siiski seisin.
ei taha öelda, ei tahaks vait ka olla. ta ise on lihtsalt liiga rahul, et seda rikkuma hakata. nad mõlemad lausa.

kuulake hääletooni, see on nii emotsioone tekitav.

vabandage. buss läks katki, edasi jalaga.

unes näen kääbus päkapikke kelle peas on äärmiselt kurjad ning kavalad mõtted. pesitsevad üle tee pooleteise meetri kõrguse kuuse all ning ründavad igal ööl. eriti hästi ei maga.

b maja pimedaid koridore ja nurgataguseid (niipalju kui neid seal oli) ma vahel kippusin hilisel õhtutunnil pelgama. akadeemias ma ei pelga, seal on kuidagi nii töötöötöö.

olukord

mu 'armsad' kaasmaalased kellega ma olen sunnitud viibima ei suuda mokka maas hoida. see kurnab ning ajab pikapeale tuju halvaks. ma olen veidi pettunud iseendas, et ma ei suuda olla positiivne, aga minujaoks on asi ületamas igasuguseid piire.
vähemalt ma ei kulge niisama lihtsalt selleks, et 'kool on lahe ja uued sõpsid kellega peale tunde õhtuni juttu puhuda, issand ilm on nii kole ja see õps on nii loll'.
ütleb rohkem kui tuhat sõna. ma olen sõnatu.
ja jälle vihane, et ei suuda teist külge näha.

http://www.youtube.com/watch?v=46nKYtxyM7g&feature=related