I was only dreaming of another place and time.

mind köidab õppetöö kui ma suudan sellesse lülituda. aga sellegipoolest on tunne, et eelistaksin praegu igasuguseid muid olukordi. olen laisk ja ei ilmu vahel. aga see ei tähenda omakorda 'mitte kärbse sittagi'.
kurnav on selle kõige juures ainult vastik passimine ja mitte rõõmsad mõtted mu peas, mida ma ikka kangelt üritan viha mõiste alla suruda. see tegelikult ei ole viha, see on omamoodi meeleheide. naeruväärne, mul puudub põhjus olla vihane.
ma ei ole üllatunud, ma olen pettunud. mõttetu kogu inimesi. nemad minujaoks vist arvatavasti mu enda süül, mina nendejaoks mõttetu.. ilmselgelt samuti, enda süül.
kes ikka viitsib, lihtsam vastupanu on ju alati.. lihtsam?

täna läks orkestris lihtsalt nii kuradi uhkelt sitasti, et ma ei suuda ära kiruda iseennast, et kutse vastu võtsin teades, kuidas ma orkestris mängida ei suuda.

Tere.

või et nüüd peaksin ma teie kiriku kogunemisele jooksuga ilmuma? ma tõesti olen vahel avastanud end mõtlemas ja uurimas, aga nüüd ma pigem kardan, kui tahan tulla. ma ei taha kohustusi ning ma ei arva, et see nimi kuskil nimekirjas annab mulle midagi sellist mida kõik see asi tervikuna laiemas plaanis andma peaks. pigem on see siiski see miski mis tuleks igalühel ise leida. see miski, mille olemasolu kohta otsustab iga inimene ise. ja kui ta tõepoolest alati olemas on, siis milleks talle see pisimärge millegagi liitumise näol oluline peaks olema?

aga mul on maapealne ning eriline ese mis mind tõeliselt rõõmustab.
pole midagi paremat kui hiline õhtu.
eelmine kord ütlesin, et pole paremat kui targemaks saamise tunne.
armastan, et tuli sügis.

ja hea une tee tegi oma töö

kui ei oska õpitut kuhugi panna.

ma olen ikka alati lootnud, et ma oskan. aga vahel tuleb pettuda, kui avastan, et miski on minust mingil hetkel mööda läinud. midagi olen ma valesti hinnanud, midagi tähtsat ehk lausa tähtsusetuks pidanud. mul justkui puudub see mõistus. mõistus mõistmaks asju pisut teisiti, kui minul muidu kombeks on. ma olen palju arvanud, et oh sellel puudub küll mõte.. siis kui sellel siiski on mõte. aasta tagasi olin rumalam kui nüüd ja igapäev on tunne, et miski jõudis jälle minuni. see on parim tunne üldse.

ma ei oska aidata, probleemi lahendada, ega ka eirata.
mul on vihmaga alati üksi või mõnega parem, kui mujal ja teistega. sellepärast ka täna nii, mitte naa. ma ei salli seda tunnet, et murdsin lubadust, vabandan.

hmmdi

ma pole võimeline nautima olukordi
mis kasvavad välja karistuseks minu
ja sinu üüratute vigade eest
mis on tegelikult minu vead
võõras üdini võõras elu
tuttavate tuttavate tuttavate
suurepärases ringis
suurepärases eeskujulikus kaoses
mis on ainus segadus
mida mina segane
pole võimeline nautima
Juhan Viiding

ja korraga, justkui nagu olen ja pole. ma ei tea mis juhtus eile ja ma ei tea miks juhtub see siiani.
keegi kiusab. lihtsalt kiusab.

aga ikkagi, mina tahan olla täpselt selles ajas, kus ma praegu elan. käia täpselt seal, kus ma käin. olla siin, ja ei kuskil mujal. ma ei viitsi enam.

ainult et mu erialaõpetaja võiks juba aja leida, et minuga ühendust võtta ja tunniplaan paika panna

hall, oii kui hall

ma võin ju närida siin oma aleksandrikooki ja nii edasi..
kuid ma lihtsat oskan siiani endale valetada ja olla 'nii nagu peab'.

ja nüüd mõistan veelgi paremini miks need pärispärisPÄRIS molluskid mu elus olemas on.

leffa-leffa jah

nüüd on käes aeg mil tuleb mõelda, kas me tegime seda nägu põhjusega või oli meil tuju Sulle halba nalja teha.
kui tobe.
juhtub see mis juhtub. ja kõik, KÕIK on võimalik.

võtsin aja, et

tunnen ennast paremini, kui eelnevatel aastatel. ehk on mul lõpuks ometi lihtsalt rohkem põhjust tunda ennast hästi. ehk ma lõpuks ometi harjusin ära, et miski muutus juba aasta tagasi ning eelneva unustamiseks on põhjust. olen ümbritsetud inimestest, kes mind kunagi ei ümbritsenud. hakkan nüüd neid tundma õppima. nemad mind ka. näevad asju, mida kõik teised ei näe. ja mina nendepuhul samuti. nemad on minu kõrval ja mina nende kõrval. mõne aja pärast julgen isegi juba kõva häälega vihastada. paljud pole seda veel kuulnud. kõva häälega rõõmustada pole raske. ja siis ühel hetkel lähevad ära, kui nad pettuvad või mind ei salli. või siis jäävad, nagu vahel elus juhtub.
peale selle pole mitte miski muutunud. ma olen taas oma halvad emotsioonid kellegi suhtes riiulisse hoiule pannud, kuna sellel pole lihtsalt mõtet.. vahel lihtsalt osatakse olla hea ja halb. ning olenedes ajast. see vajab veidi harjumist. usaldus jääb vist ära, kuid siiski, vana hea, või kodune, oma. sõber, või ei tea, selle sõna jätaks õhku. ja see tunne ei teki ainult ühe või kahega. karm minevik meil olnud. naerma ajab, jälle.
aga tuju kisub selles majas seal vägisi alla. selle hetke külaskäigu tundsin juba ära. seda ma tegelikult ootasin, et eelmise aasta imelik tujumadalalviistundipäevas lahkub. aga eks me kõik ootame vahel midagi mida ei juhtu.
ehk praegu on mõni asi vähem üldises mõistes lihtsalt teistmoodi. tahaks heietada või halba nalja visata küll. kindlasti vähem kui teie seal laiali olles, kuid kindlasti rohkem kui nemad siin ka. nad oleks need asjad justkui unustanud. Väinos oli täna soolo koht ning mul oli tunne nagu ma oleks olnud ainus, kes seda mainida tahaks. naljakas oli teistel ka, isegi Väino kuulis ning muheles, aga keegi teate küll. 'hea soolo, jee' noh. see jäi justkui nagu ära. King.. Kosapoeg.. Kukk. tõstsin loomulikult Kosapoja ajal käe, imelik, et arvasin, et Väinol on uus nimekiri.
vene keele õpetaja kõva ja peast läbi raiuv hääle kõla on ainus tõeline tujurikkuja. oi kui vene keel oleks esimene tund.. õnneks ei ole. vene keele õpetaja hääl ongi ehk hetkel ainus asi mis mind koolis õppimise juures tõeliselt kurnab.
mõni mees ei ole muutunud ning tõuseb aina kõrgemale. kuid kui käratad, tuleb vastuseks siiani vaid mökmökmök. Sa olid alguses nii normaalne, idioot. kui Sa vaid poleks hakanud sinna poole ära muutuma.
tüüpiline gümnaasiumi 'mina olen parem kui Sina, mul on parem kui Sul, mul veab rohkem kui Teil' on ka kohal. loodan, et mul on paranoiad, et mu vanad klassivennad pole varsti enam need kes varem. muutumine on tavaline kuid meie koolis on nii tavaline ka see, et muututakse ebatavaliseks. mu rõõmuks on olemas need kellest ma oma jutu alguses pajatasin.

ma ei vihka inimesi ega elu. ma armastan neid. ma armastan teid.