vahel harva mõtlen ma mida mõtleb ta kesiganes kusiganes mind nähes olles kuulnud mingeid lollusi kellegi suust minu pihta.
siis hakkab imelik ja ma lähen ära.

täna oli imeilus päev.

http://www.youtube.com/watch?v=rt1dmt-Zqyc&feature=related

tigumehhanism

praegu ma kibelen ja siplen ja püüan kõigest väest ennast inimestele arusaadavaks teha hetkedel mida mulle pakutakse. tulemuseks on see, et nad ei saa midagi aru. vastasel juhul ma ei kakleks koguaeg ja ei tunneks sõprade sidemest puudust. ma püüan küll alati jamasid igast küljest vaadata. kuid see ei tule mul vist välja või on värk lihtsalt selles, et mina püüan aga tema ei püüa.
pidev ebausaldamine ja maha tegemine. õudne tunne tekib.

te ei saagi midagi aru saada, sest ma ei räägi, aga seda sellepärast et ei küsita, või küsitakse kuidagi jooksu pealt, valel ajal.

sõitsin kell 13.15 päeval autoga linnast välja. ja tundsin, et ma olen olemas kell 20.45. mujal on vist veidi parem või?

TERE TULEMAST EKOOLI

pakaa

ma ei saa kuskilt teiste arvamust. hullult oleks vaja vahel. kõik on oma eludes. ja ma olen ise ka. aga no mis seal ikka.
umbes et mine otsi endale ka uus elu, mul on muudki teha.

mul on lihtsalt väga halb aasta seljataga. püüa kui palju tahes mõelda 'häid mõtteid'. lõpuks saad ikka kannaga näkku kui see sulle ette nähtud on.
üks inimene ütles, et põhjust ei olegi, see on paljuski lihtsalt 'bad luck'.
niisiis, rõõmustagem.


aga mis puutub asjadesse mis vajavad tegemist. kõik, mis mulle meeldib, läheb hästi.
ma magan öösiti keskmiselt 9+ tundi. ma lähen ebanormaalselt vara magama ja ärkan samuti. see on mõnus. võib-olla sellepärast tekibki maailmast isoleeritud olendi tunne.