Laupäev

ma täna magasin kokku vist 12 tundi. olin terve päeva kodus, vaadates pilte ja uurides natuke interneti sügavusi. avastasin eile vanalinnas ühes uues (minujaoks uues) kohas ühe uue tee. tahtsin selle nime eile meelde jätta, aga ei jätnud. ja täna leidsin selle sama tee (tänu Liisu terasele pilgule, mida harva juhtub, HÕHÕ) omaenese teekapist. olge te tänatud. mul on hästi suur soov kellelegi kirja saata. paberil, enda kirjutatud, ümbriku sees, mark peal, ja postkasti. ma peaks selle nüüd lihtsalt ära tegema.

phuuh

Sa oled vihane millegi tõttu, mis pole seda väärt. teisi tuleks mõista, vähemalt proovida. ja aru saada, et väga tihti saab asju lihtsalt pooleli jätta, et need paika läheks. (+ on see peaaegu alati õige tegu mida teha, kuigi miski alati paneb Sind teisiti tegema.) ja miks on vaja pärida, kui asi on iseenesest juba selge. miks on nii keeruline teiste soove ja tahtmisi ausatada? miks on raske mõista väsimust sellest lõppematust sebimisest ja miks on vaja alati vihaseks saada, kui keegi tahab teisiti kui Sina? palun rahune maha! ja sebi vähem ringi. ausõna.

Tere. Ma mõtlesin, et nüüd on aeg mõned asjad kirja panna. Kunagi.