TERE

vahel avastan, et mul on väga lahe elu. kõlab kuidas kõlab, aga ma pean silmas oma vapustavaid närve, ´kohusetundlikkust´ ja pohhuismi mis aitavad mul peaaegu iga päev rahu leida. ma elan üle kõik närvesöövad hetked ilma, et ennast kuskile ära kaotaks, suudan koolist puududa nii et silm ka ei pilgu, mul pole mitte mingit muret seoses liigse emotsionaalsusega ja elu läheb edasi. mul on vedanud kahe väga hea õpetajaga, kes suudavad minusse süstida seda tahet ja usku, et ma oskan ja saan hakkama. ma õpin nende käest väga palju. ning muidu ka, ma koperdan päris mõnusate inimeste otsa.
ma lihtsalt ei armasta seda kooli lärmi ja häma. ilma selleta on seitse korda parem olla. sellega on lihtsalt nii, et kui ma lõpuks tahan, võtan ma ennast jälle kokku ning tegutsen hinde '5' nimel (no see kõlab ju kohutavalt imelikult).
praegu ongi selline tunne, et kui ma lõpuks tahan, võtan ma ennast jälle kokku. seniks aga..
niisama mõnus


aitäh ilus päev ja pisut korrast ära ma

otseloomulikult mainin, et on öö vastu esmaspäeva ja kell näitab 5:05.
mis toimub?
ma ei tea.

täna saab kohe läbi

keegi ütles raadios, et lumi kuulub elurikkuse juurde.
ja et meil on poliitikas mõni endine keefiripaki modell.

hõissa