elu on ilus

igasugused erinevad asjad juhtuvad. ja siis leiavad kiirelt lahenduse. ma mõtlen päriselt, naeruväärne lihtsalt.
mulle ei meeldi tunne, et ma olen ehk liiga palju rääkinud. sest kõik need hetke ajendil räägitud asjad mil ma olen pettunud ja muud säärast. need jutud ei pruugi olla õiged. välja öeldud asjad ei pruugi olla tõde. lihtsalt, jutt võib ju nii kergelt kõlada valesti. see on mu mõttetu paranoia praegu, sest tegelikult pole midagi valesti. lihtsalt hakkasin mõtlema, mida ma öelnud olen. ma ei ole valetanud. kuid kindlasti pole ma ka kõike öeldut korralikult enne kaalunud. ja samas tundub see õige variant. kõik ei saagi olla läbi mõeldud. kõik ei tohigi olla läbi mõeldud. igal asjal on lihtsalt nii mitu külge, et ma ei tea, millist vaadata. peaks lihtsalt, mitte mõtlema sellistele asjadele. niisama mitte nii kaugele mõeldes on palju mõnusam.
ja rääkides niisama olemisest. ma ei suuda veeta praegu aega sõpradega istudes ja rääkides. me teeme seda koguaeg. ma ei suuda enam, sest me räägime ainult jamadest, kõigest sellest mis on korrast ära, või siis teeme halba nalja. ma tahan rääkida algusest. lihtsatest asjadest. rasketest asjadest ka, kuid teistsugusel moel. tahan uusi mõtteid. uusi sõnu. ärge saage valesti aru. ma lihtsalt ei taha tõsistest asjadest rääkida. ma tahan pidutseda ja näha uusi nägusid olla uutes situatsioonides ning kogeda midagi teisiti. kindlasti olen rahul homme teid nähes ja kallistades, hiljem rahul ka juttudega, mis räägitud. kuid ma olen lihtsalt kärsitu praegu. jube kärsitu.
ühe õhtu tõttu hakkasin meenutama vanu aegu ning mõistan täielikult, miks mulje on või oli selline nagu ta oli, või on. see kõik oligi nii, sellepärast. ja süüdi pole keegi. mitte keegi.

Einar vastab alati nii õigesti mu küsimusele, miks on Tartus nii hea olla. Tallinnas koguaeg kiirustatakse, vahemaad on suured ning inimesed hullumas aja puuduse tõttu. Tartus pole. kahe sammuga oled siin ja kahe sammuga juba seal tagasi.
mulle ei meeldi kiirustada :)

taste life, it's delicious

jube armas oli koolis olles juba rohkem kaasmaalasi kohata. tunnen, et see sügis tuleb teisiti. kuid see on põnev.

(muretsen, et sean samme liiga tihti aia äärde või kooliajal auku. kutsuge mind korrale, lööge mind mättasse, tuletage mulle meelde mu lubadust.) tegelikult on mul kõik meeles. liigagi meeles. rumal tunne tekib.
sõidan Tartusse

mhiv, aaj

no olid siin mõned hirmsad kriisihetked. oli põhjust ka. ikka veidi palju juhtus, ilmselt juhtub veel. äärmiselt karm tõde ja ausus või selle puudumine on teinud oma töö.

külalised. tegelikult on väga vahva kui terrassil istub mõni külaline.
vihm. eile kella 23 paiku sättisin sammud Lindu poole ja sealt arenes lõpuks kõik kuidagi välja nii, et hiiu grilli juures nägime Nilsi ja Tekoga rebast ning jäime mänguväljakul vihma alla mis oli v-a-i-m-u-s-t-a-v. esimest (arvasin, et ka viimast) korda sel suvel lasin vihmal end läbimärjaks sadada, ilma, et oleks miskil muul ennast häirida lasknud. hüppasime mööda lompe ja lõpetasime mu aias teed juues. ja täna öösel astudes taaskord mu aiast välja. läksime Liisut saatma. ja nagu tellitult tuli kaks korda tugevam vihm kui eile. ja kõik kordus. ainult et lombid olid sügavamad ja suuremad. olen jube rahul, sest vihm laseb kõigel halval maha voolata. ja oh, öösel on alati nii vinge.

ja Elise tuleb Eestisse elama

'no ma ei tea'

ma tahaks, et Sa ütleksid mulle ausalt välja kuidas tunne Su sees Sulle ütleb. võibolla olen ma lihtsalt liiga solvunud. kuid minujaoks on asjalood võtnud juba nukra pöörde. kui mitte teie, siis minu sisimas küll. mis siis veel koolialguses saab. tuleb tõele näkku vaadata, ning mitte heietada, et meiega seda ei juhtu.
aga ma julgen loota, et elame need ajad vabalt üle ning kõnnime lõpuks taas tihemini ühel teel.

ja üks tegelane siiamaani koguaeg üritab mind tundma panna kui inimest keda ei huvita, kuid samal ajal ei näe ta mis ta ise teeb. tahaks talle sellest rääkida. kuid ma ei taha sõneleda. ma tean, et asi viiks selleni. jaaa miski ei muutugi.

ma olen tõepoolest igasuguste asjade peale solvunud. uued asjad ning nende tõttu vanade asjade meenumine on hinge kallal küll,
KUID,
mul on vist piisavalt põhjust säilitada rahu

noo tsau

täna sain natuke rääkida lõpuks. kuradi kaua olen vait olnud. kõik mu kahtlused on osutunud tõeks. kui puhas see tõde on, ei tea, kuid olen selle kahtlemisega harjunud.
siiski on mul teie üle hea meel ka.

mõned kuud tagasi tundsin ma, et miski liigub vales suunas.

üksikud argipäevast erilisemad argipäevad

nädala pärast väljun Tallinnast ning ausõna, ei jõua ära oodata. siin on ka hea, eriti täna varahommikul. Tallinn meeldib mulle vihmaga. kell 5.00 meeldib mulle. vesi, vihm meeldib mulle. aga lihtsalt, kui ma olen perega mujal saab kõik olema lihtsam. mõtet on lihtsam valitseda.
ma lihtsalt ei oska teha seda mida ma varsti tegema pean, ja miks peakski?

reede lõunal istusin ma Elisabethiga Tallinn-Vigala-Pärnu bussile. bussi astudes saime sõimu osaliseks. minu kallal vinguti topelt, sest olin ilmselgelt liiga suure rahaga piletit nõudma hakanud. aga see selleks. mõistsime, et olime teinud vea alles siis kui bussi tagumisse otsa istuma saime. mõni mees lihtsalt kulutas veidi oma närve, mida võiks ju säästa. ise olime suht rahul.
ma ei mäleta enam väga, mis me tegime, vist laadisime niisama akusid. sõime kolm(ja veidi veel) korda päevas, peale igat sööki tukastasime või lösutasime niisama. esimesel ööl tahtsime rannas olla, kuid randa jõudes oli reaalsus häiriva onu ning sääskede näol liiga karm, et seda taluda. kõndisime seetõttu näljastena suhteliselt pikalt ringiratast. lõpuks maandusime oma rõdu diivanil. too tundus ainuõige otsus, olgugi, et öö oli juba kätte jõudnud. tuli Lindu järgmisel päeval. ujusime isegi ja noh, põhiliselt siiski, lösutasime. mina polnud teab mis nalja tujus, seega suured emotsioonid puuduvad. kuid kuradi hea tunne on omada oma korterit omade seltsilistega.
ma ei viitsi sellest enam rääkida, aga jah, vahva, Pärnu on tore, mul on äärmiselt lahedad sõbrad, ning hea meel olla jälle kodus.

hullult tahaks kõva häälega paar asja välja öelda, aga no see poleks kuigi arukas tegu.
mu lemmik aeg suvest on alanud. loodetavasti võtame ennast kenasti kokku, ning jõuame kõikides vajalikes kohtadest veel oma näod ära näidata.

ja paar väga ilusat asja on teoksil
tsau :):)

kadugu kõik need kohustused ja muu jama, tahaks lihtsalt olla kuskil nendega, kellega ma olla tahan ja mitte tulla kuskile kuhu ma tulla ei taha.
nüüd tahaks üle kõige juba Pärnusse minema sõita, sest Tallinnas olles ma sellest siin ei pääse.

august..

ja mu lemmik osa suvest on alanud.

silmades on valmis kaua, kaua

hull on avastada, kuidas aeg lendab, sest just meenutasin Nilsiga kuidas me ta õel lasteaias järel käisime, ja nüüd lõpetas too juba teise klassi. nagu woah.
jalutasin, veidi üksi ja veidi mitte, mööda raudteed kõndimises võitsin mina. ilm on olnud imeline ja ma lihtsalt ei suuda rääkida asjadest mis mind vaevavad, elu on ilus, olgugi, et tihti oleme sunnitud millegagi leppima, vastu tahtmist.
aga kaardimängust sattusin küll sõltuvusse