UOII MAAANUEL

kui mul vaid oleks võimalus siia kuidagi üles ümiseda neid armsaks saanud helisid, oleksin ma jälle pisut rohkem rahul. aga see pole kaugeltki põhiline. ma, oh, ei taha öelda neid sõnu, mis kõlavad enamuste jaoks juba lihtsalt nagu lindilt tulev kordus, sest nii ta tihtipeale ongi, aga blokk on mõistlikul jutul ees, teda maha võtta ei saa ning ma ei jaksa seda seletada. ma vist just valetasin, sest ma hetkel ju kirjutan, ning jõud ei hakka veel täitsa otsa saama. ma ei OSKA seda seletada. voh, valetamine pole õige, enesele valetamine ei vii kuskile. eeeeee, ma pole neli ööd maganud, ma ei sõida enam kunagi Vargamäele. vähemalt mitte nii, selle Lempsi juhitud Draama bussiga. see pole aus, headaega.



panen nüüd suu kinni, tühja, vaid tühja juttu tuleb sealt viimaselajal.

olen vaimustuses varajastest hommikutundidest mõnest inimesest siit ja sealt, sokkis mööda teed kõndimisest ning oma aparaadist!
mul oli vaimustavalt imetore öö mida ma ei osanud oodata ja püha müristus, aitäh Lindu.

tsau muidu

ILMSELGELT eksisin

jälle.
sest mu retk oli äärmiselt vahva ning teoreetiliselt umbes täpselt nii kerge ongi leida põhjust olla rahul iseenda ning meie ümber olevate asjade eksisteerimisega. vahel, kahjuks küll, on takistused mõne probleemi tõttu liiga suured, et sellise asja kaudu, nagu mina täna, sihuke üritus läbi läheks. kuid kui ei proovi, ei saa ka teada.
põhimõtteliselt mõistsin taas, kui oluline see proovimine tegelikult on. ei maksa lihtsalt ootama jääda, et miski meieni jõuaks, lihtsam on poolele teele vastu minna :)

no vot ei tea, miks teevad haiget tennised, mis on koguaeg haiget teinud. miks on peaaegu alati kindel, et uued kingad hõõruvad.
ning miks inimene, kui selline, üldse sedasi on. mulle ei meeldi, kui nii on. aga näete kell on varsti kuus ja mina just ärkasin ning lähen nüüd väikesele retkele, mis tuleb kindlasti umbes viis korda väiksem ning vähem huvitav kui ma ette kujutasin, sest nii ma tunnen, aga siiski vähemalt ma lähen.
tsaupakaa.

humpstidumpstitsau

(ma tahaksin, et mõnda inimest vahel ei eksisteeriks, sest ma tahaks tal munad maha võtta)

aga muidu, meil oli maaimaparim lõpuöö Karli põldudel ja aitäh talle ja kõigile armsatele inimestele kes te sääl olite! sest teie olete kõik ilusad ja head! musi, Kadri.

kõik need ismid ja nismid, need on kellegi võõrad tõed.

jura

teate kui kiiresti üks äärmiselt tobe kiri, ning paar olukorda peale seda, suudavad hävitada hea tuju? nagu päriselt sisemiselt selle maatasa materdada? õnneks kiiresti tekkinud halb tuju läheb järgmiseks päevaks üle.
aga see arvamus elab mu peas edasi, ja olgugi, et ma sellest tihti ei räägi, tekitab selle lagedale ladumine siiski kära mõneks ajaks, ning pahameelt mu suurte sõpside ajus, kahjuks vist pikaks ajaks. ma ütlen, ma ei suuda teisiti mõelda, kui ma ei kuule mitte midagi, mis peaks mind meelt muutma panema.
jee

ma ei saa lahti nende hetkede mõnust, mil ma tahan koju puhkama, kuid miski kaalub selle üle. jalutan, ja mittemiski, MITTEMISKI ei mahu rohkem mu pähe.

kõik saab korda

olgugi, et täna veidi enne viite alanud pooltund oli äärmiselt keeruline. minujaoks veel vähesel määral. ma südamest soovin Sulle jõudu, Ene! juhtus äike. vanapagan otsustas külla tulla ja etenduse peapeale keerata. mängitud sai kaks stseeni, ehk pisut kolmandastki. meie käisime platsil ära. saime märjaks, ja kostümeerijate kaos sai alguse.
aga nagu öeldud, kõik tõepoolest saab korda, juba Siimujuurde jõudes oli kõik jälle vahva. taibukas olin täna jälle oma sassis peaga. jooksin viiase bussi peale mis tuli seitse minutit enne õiget aega, ei jõudnud bussipeatuseni ning kaotasin vaikselt lootuse, kuid bussijuht korjas mu teeäärest peale. jõudes ringiga tagasi peatusesse nisu taipasin, et oleksin pidanud sõitu alustama teiselt tee poolelt, mitte sealt, kust tulnud olin. aga ilmselge, et õnn oli õhtuks minuni jõudnud ja hoidis mind, et see sõiduvahend äkki mingit krutskit ei viskaks ja parki ei sõidaks.

aga ei maksa unustada, et aeg-ajalt raiub mu peas kohustus õppida bioloogiat. veel raiub seal soov pilli mängida, aga mul pole üldse aega, et kodus olla.



mul tekib tunne, et vahel lähen armastusest lõhki.

ei elagi me maal

päris täpselt ei oska seletada, mis hetkel toimub, nii mu peas kui mujal. aaga see pole väga vist oluline, sest eelkõige kirjutan ma seda siin siiski mitte mingil põhjusel. ehk, mis seal siis ikka.
kuidagi on juhtunud see, et minust on saanud tuulepea.

Away from propaganda.

eee, hurray, käisin üksi, eile ja täna, igal pool.

õäöü

tere, minujaoks oled *a** hetkel mil uinutad teise inimese selleks, et saada.

oled Sa kas tolkam ööklubis või minu igapäevane kaaslane.

milleks

peaksime me olema kusagil kohas ainult selleks, et kellelgi teisel oleks 'põhjust mitte suud avada'? milleks peaksime me jääma hetkel, mil tahame minna, vaid seetõttu, et mitte kuulda halbu sõnu?
mina tunnen vastikust Su vastu, kes sa mulle lihtsalt halvasti ütled selle eest, et mina otsustan tegutseda enda soovide järgi, mõtlemata mida teised sellest arvavad. justkui Sa ise poleks kunagi kellegi juurest lihtsalt lahkunud ja ennast 'huvitavaks teinud'. täna oli minu kord.
rumal, rumal ning naiivne mina, kes ma loodan, et see lõppeb pea. viskaks ma ometi selle soovi peast. see pole nii lihtne, miks ma arvan, et peaks olema?
seni aga, mina ei taha pealt vaadata, mina ei taha olla kutsumata külaline, mina ei taha olla isik kes kõikidest 'vihjetest' läbi näeb, mina ei taha olla inimene, kes ennast sellega liigselt seob, oma mõtetes. ma ei tule enam selleks, et loota, et nüüd seda ehk enam ei juhtu..

mina tahaksin

oma koera tuppa tuua ning kuivaks teha
valimisjura õhku lasta
rohkem trammiga sõita
vähem kohata neid kes mulle meeltmööda pole
rohkem kohata neid kes mulle meeltmööda on

mulle nii väga meeldivad udused ühistranspordi aknad videviku ajal ja üleüldse sõita reisibussiga Vargamäe vahet või ka kusagile mujale ning kuulda päevast päeva teie head ja halba nalja ja mitte pahaks panna kui see on halb sest ma olen sellega nii harjunud ja mängida nimekulli ning mitte tunda ennast ebamugavalt või halvasti ja veelvähem väljaheidetuna ja vestelda tähtsatel ja vähemtähtsatel teemadel milleüle võibolla on juba räägitud aga missealikka rääkida veel sest see pole oluline kui me sellest mitu korda räägime ja mitte lasta vihmal ennast häirida ja mitte mõelda valule seljas ja varbas mis tundub nii võimatu aga seal see kõik on nii võimalik kuigi ma sinna täna ei läinud

kirjutasin hommikul eesti keele eksamit. mul on neli eksamit kuuest sooritatud. see on.. imelik värk, ma ütlen.
sain kätte noodid ning kirjutasin just üle pika aja jälle rõõmsatest asjadest. aga kaks asja tegid mind täna kurvaks.

vastik, et ma ei tunne ennast hästi ja ei oska ära arvata, mis mulle meelehärmi pakub. eile 'maal, metsas' polnud hea. ainult mõni oli hea. a hea seegi. a ikkagi vastik. sest enamus polnud hea. ja ükskõik kus, kõik peapeal. see toimub samal ajal, kui kaks kolmandikku sooritatud muusikaeksamitest on möödunud suurepäraselt. mis muide tekitab uskumatu tunde. mis omakorda tekitab paanika, et kurat küll, mis siis viga on, kao minema juba, tuju.