bõh

vahel ma ei salli ennast, kui mul tekib see sisetunne, et ma ei talu midagi mis on mu ümber. hetkel mõtlen sõpradele, nende erinevustele ning sarnasustele. nende vahel liialt üle pulbitsevatele meeleoludele ja tegevustele, juttudele. miks meid häirivad vahel me kõige kallimad inimesed ja nende teod? sakib suuresti, hõh. aga meid on seatud siin elus fakti ette, et kõik ei saagi meeldida, seega on see minihala lihtsalt.. minihala. selline jama ei saavuta kunagi kuskil mitte midagi. kohe peale selle kirjutamist see mind enam ei häiri. kuni järgmise korrani.

ja siis veel, kogu see saavutamise värk? miks te ütlete teisele inimesele näkku, et Sa niikuinii lõpuks ei saa hakkama. läbi lillede küll jah, mitte nii otse. aga ma pole loll, et ma seda põmakat ära ei jagaks. milleks üldse on mul vaja tunda tunnet, et ma end teile tõestama pean? minge minema, ärge mõelge üldse sellele, kas keegi kuskil sai sellega hakkama, millega Sina ei saanud, või ei. kui Sa seda tahad, siis on see võimalik. aga kui on lihtsalt vaja kuidagi midagi kuskil põnevamaks teha, siis good for you, minul hakkab Sinust küll kahju. ma olen seda enne öelnud, ma lubasin ühele inimesele, ja sellistest lubadustest sellistele inimestele on võimatu taganeda. kui ise ei suuda, siis me kõik teame enda nõrki kohti, seega tuleb end selle läbi lihtsalt hetkeks kiusata. karm, aga funkab.
leidke oma faking eesmärgid, pange need paika ja ärge jamage koguaeg. seda häma on liiga palju. sest kes ikka viitsib lõpmatuseni kuulata, kuidas Sa poest leiba lubad osta, kui Sa seda kunagi tehtud ei saa. lõpuks on kõigil ükskõik ja nad ütlevad Sulle 'jaa, jaa, olgu' ning seavad samal hetkel oma sammud poe poole.