lemmik tunne.

ei oska ritta seada õigeid sõnu, et ennast selgeks teha. mu peas pole halbu mõtteid. tahaksin peale möödunud nädalat veeta veidi aega kodus, kuid olen täielikult leppinud asjaoludega, et pean jälle minema sõitma. kõik on klaar, ainus asi, mis pisut nukrust igasse päeva külvab on igatsus. ma tõepoolest igatsen oma inimesi, kui ma neist eemal olen, teate küll, pole kellegagi olla või rääkida asjadest millest ei räägi igale tuttavale. lösutad oma nurgas, kuulad teisi rääkimas, endal pea tühjusest kumisemas. räägid kaasa küll, aga mitte seda juttu mida tahaks. külastage mind telefonitsi, söbrad. tegelikult tulen ju laupäeval tagasi juba, aga viis päeva on ka omamoodi pikk aeg. õnneks on mul kontrabass, üks minu 'inimene' :)


















ja aitäh, ilusad ja head inimesed.

miks ma olen nii tihti selline jobu, et kui on aeg kodust lahkuda kuskile võõrasse olukorda, ei tunne ma mitte elevust, vaid tobedat tunnet, et tahaks nähtamatu olla, ning ära kaduda, nii, et keegi mind ei leiaks.
ja nii vastik on, et ma ei ole saanud korralikult und täis magada, sest iga õhtu on midagi, mis vajab tegemist ning iga öö panen hommikuks äratuskella, et vältida hiljem tunnet, et ma magan vajaliku aja maha.
kaks nädalat võiksid kiiresti läbi saada, ning siis ma ausõna magan üks õhtu, öö, hommik ja kasvõi päev nii kaua kui süda lustib ja hing ihkab ja mõistuse lülitan välja, sest mõistus kunagi ei luba!

harrrjutada tuleb

EILE OLI NII LAHE
TÄNA OLI NII LAHE

oh, jah
ma läksin isegi jalgupidi basseini, selleks, et petangi mängida

ma ei saa mainimata jätta, et kõiki ei tohi usaldada ning uskuda!!!

taevas on selge, sügav.

armusin kalamajja
ning olen siiani elust vaimustuses

ma nii väga armastan tõtt. armastan, kui mu ümber on tõde, kui inimesed usaldavad üksteist ning on üksteise vastu ausad. mis iganes ka poleks juhtunud. mis iganes ka ei hakka hiljem seetõttu juhtuma.
see on keeruline, me ei saa sellega alati hakkama, aga see on asi mille poole tasub püüelda. minumeelest.
tahaks hirmudest üle olla ning alati kõik välja öelda.
inimesed panevad üksteist imelikku olukorda, kõrvalt on naljakas vaadata

väga hästi, aga valesti.

sest nadi tunne on olla haige. ma ei ole tihti haige. ja praegugi on tobe öelda, et ma olen haige, sest maailmas on miljon hullemat haigust mis pole võrreldavad minu kurguvalu/nohu/uimasus jamaga. lihtsalt pea on mõtteid täis, sellest tingituna olemine niigi pisut häiriv. ja kui veel kuskilt koguaeg valutab ka, siis läheb üksi olles tuju tigedaks.
ja telefoni akud saavad alati ebavajalikel hetkedel tühjaks.

miks me ei ütle, kui me mõtleme teise inimese peale?
kõike ei saa teada. kõike ei peagi teadma. see on vist üks nendest võimatutest asjadest, see kõike teadmine, ma mõtlen.

mesi on ka otsas.