vahel harva mõtlen ma mida mõtleb ta kesiganes kusiganes mind nähes olles kuulnud mingeid lollusi kellegi suust minu pihta.
siis hakkab imelik ja ma lähen ära.

täna oli imeilus päev.

http://www.youtube.com/watch?v=rt1dmt-Zqyc&feature=related

tigumehhanism

praegu ma kibelen ja siplen ja püüan kõigest väest ennast inimestele arusaadavaks teha hetkedel mida mulle pakutakse. tulemuseks on see, et nad ei saa midagi aru. vastasel juhul ma ei kakleks koguaeg ja ei tunneks sõprade sidemest puudust. ma püüan küll alati jamasid igast küljest vaadata. kuid see ei tule mul vist välja või on värk lihtsalt selles, et mina püüan aga tema ei püüa.
pidev ebausaldamine ja maha tegemine. õudne tunne tekib.

te ei saagi midagi aru saada, sest ma ei räägi, aga seda sellepärast et ei küsita, või küsitakse kuidagi jooksu pealt, valel ajal.

sõitsin kell 13.15 päeval autoga linnast välja. ja tundsin, et ma olen olemas kell 20.45. mujal on vist veidi parem või?

TERE TULEMAST EKOOLI

pakaa

ma ei saa kuskilt teiste arvamust. hullult oleks vaja vahel. kõik on oma eludes. ja ma olen ise ka. aga no mis seal ikka.
umbes et mine otsi endale ka uus elu, mul on muudki teha.

mul on lihtsalt väga halb aasta seljataga. püüa kui palju tahes mõelda 'häid mõtteid'. lõpuks saad ikka kannaga näkku kui see sulle ette nähtud on.
üks inimene ütles, et põhjust ei olegi, see on paljuski lihtsalt 'bad luck'.
niisiis, rõõmustagem.


aga mis puutub asjadesse mis vajavad tegemist. kõik, mis mulle meeldib, läheb hästi.
ma magan öösiti keskmiselt 9+ tundi. ma lähen ebanormaalselt vara magama ja ärkan samuti. see on mõnus. võib-olla sellepärast tekibki maailmast isoleeritud olendi tunne.

kõik on praegu pisut sürreaalne. ma mõtlen kõik. inimesed ja juhtumised. lumi? see, et inimesed on maailmas laiali või pole neid üldse enam elavate kirjas. see, et keegi kuskil jäi praegu oma inimesest ilma. ja kellegi perre sündis uus elu. või et mina pole nii ammu näinud inimesi keda ma koguaeg näha tahaks. et saaks kord nendest kuradi olematul tasemel mitte mingit tähtsust omavatest probleemidest üle.
olgu, see on lihtsalt naeruväärne.

1 rida

ja ma soovin, et meie söögitädil oleks väga vinge pott mis keedaks mured rõõmuks.

ma vihkan tähtpäevi.
seda survet, et ole rõõmus. see kõik viib alati selleni, et keegi pole rõõmus.
ma vihkan tähtpäevi.

aga päev on iseenesest olnud ilus.

PÕHIMÕTTELISELT võiks ju kirjutada mäs ma tegin reedel.
SEST ma ei tee mitte kunagi reedeti midagi märkimisväärset.
mitte et ma nüüd oleksin midag märkimisväärset teinud, aga see selleks.

ühel hetkel selle kooliaasta alguses hakkasin ma õppima. ning paljuski seetõttu veedan ma oma õhtust aega nüüd teisiti. ma tunnen väiksemat vajadust siia oma halva tuju kohta paar mõttetult segast sõna 'kirja panna', sest teil ei ole seda põnev lugeda. ma sain sellest juba ammu aru, aga mingi hetk te hakkasite mind selle pärast tögama! ja nüüd ma õigustan ennast natuke tagantjärgi. mul ei ole interneti surfaritele midagi öelda. ma kirjutan seda lihtsalt edevusest, vist.

mul ei ole vaja neid emotsioone enda pähe, mis teie peas liiguvad ning üks õhtu kunagi mitte väga ammu tahtis miski mulle neid tekitada ja siis ma tõrjusin nad eemale, aga nüüd me rääkisime natuke ja tulemuseks on see, et ma pean neid palju tihemini tõrjuma. see on vastik, raske ja mõttetu.

HEH

mu elu on pisut muutunud. paremuse suunas.
aga blogi kirjutamine on nagu kirjandi kirjutamine, ma teen seda öösel või ei tee üldse. öösiti ma enamasti magan, ja siia tulles ei saa sõnu sõrmedest välja. ja üleüldse on arvutiklaviatuur väga raskelt töötama hakanud, minul temajaoks energiat pole.

mille kuradi pärast ma pean ennast halvasti tundma, kui bussi siseneb tavaline vanemat sorti inimene? rohkem kohti võib-olla pole, aga võib-olla on ka. vahet pole, surmava pilgu osaliseks saab iga nooruk, kes teele ette jääb. kui ma oleksin väike jubin, seljakott suurem kui ma ise, siis need inimesed ainult naerataks mulle. miks te vaatate mulle otsa nagu ennasttäis noorele tüdrukule, kes teistel istuda ei lase? ma lasen alati inimesed istuma, kui nad ilmselgelt seda vajavad või tagasihoidlikult kohta otsides lõpuks seista plaanivad. AGA KUI MA OLEN NII VÄSINUD, ET MA TAHAN ISTUDA, SIIS MA ISTUN JA KÕIK!
pealegi ei taha ma sulle vastu tulla, kui sa sellise dfghjsklöä olemisega mulle otsa vahid.
aga selles osas, et seisad mu kõrvale ja tekitad sellega mulle ebamugavust ja süümepiinu, on sul õigus. sest siin ma olen ja halva inimese tunne on ka.
KALLIS TAK, LEIUTAGE KESKEA LÕPUAASTATES TIGEDATELE TÄDIDELE ERALDI TOOLID.

parimate soovidega,
Kadri

SEENED

köögis.
potis, pannil, kausis.

Dear person reading this,
You're here because you're actively procrastinating or avoiding real work, aren't you? It's OK...me too.
Sincerely, I'll work tomorrow.

(mul on kaudselt hea meel, et ma ei ole ainus, kellel on külm, kes tahab magada ja kes teeb oma kapis suurpuhastust mõeldes, et nii palju..)

niisiis. ma tunnen alatasa ennast ebakindlalt, mul on ebamugav ja ma kardan, ega taha seetõttu mitte millegi ega kellegagi tegemist teha. ometigi, on just nüüd käes ajad, mil tuleb kõige ja kõigiga tegeleda.
täna on pühapäev ja mulle meeldivad pühapäevad. kuid vahel, pühapäeviti, ei oska mina pilli mängida, raamatut lugeda, asju sorteerida ja midaiganes. kipun kella jälgima, vahin aknast välja, kõnnin ringi või istun, joon teed. keskendumisvõime null ühesõnaga. täna oli selline päev. see tekitab veelgi rohkem neid eelnimetatud tundeid ja see kõik viib selleni, et ma olengi selline rahulolematu ja nii edasi inimene.
ma ei kirjutaks seda siin tegelikult, aga seda null keskendumisvõimet ja teotahet juhtub tegelikult tihemini kui pühapäeviti ning ma ei oska endaga midagi ette võtta.
ning natuke olen endas kõige pärast pettunud, ma tahan, et ma jaksaks kõike teha, et mitte mingisugune jõu puudus või laiskus (ma ei saa enam aru mis see täpsemalt on) ei segaks ennast igale poole vahele.

kuid mulle kohutavalt meeldib poes apelsinide riiuli ääres seista ja endale ilusaid apelsine valida!
ja kuum piparmünditee.

pingeline hommikupoolik. aga kas teisiti saakski, kui sulle antakse 'see kõige viimane võimalus' ning sa ei oma piisavalt teadmisi. istud ja närvitsed seal, püüdes kõigest väest jätta muljet, et sa oled rahu ise.
ja arst ütleb, et närvi ei tohi minna. saadaks nad tagasi kooli?

tead, ma tahaksin väga kirjutada, aga ma pean muusikateooriat õppima.
ja kui Sa siidrit jood, siis tundub kõik hästi armas.
huvitav juhtum juhtus ka, Liisu andis mulle karbi saadetisena Aurelia poolt, kes on praegu jumal-teab-kus.
mulle ei meeldi teiste ees liigselt kurvastada. see teeb mu hiljem ebakindlaks.
kõik see minu elu praegu on kärsitust täis. ma tahaksin olla kõikjal ja mitte siin kus iganes ma ka siis poleks.

http://www.youtube.com/watch?v=8CR9XnXz-O4

tsau

ausõna

ma lihtsalt tahtsin siia tulla ja öelda, et ma olen viimase poole aasta jooksul kogenud ühte head tunnet. see muutub iga natukese aja tagant aina täiuslikumaks. see on selline veider tunne, et olge minu juures ja ärge ära minge. või mina olen teie juures, aga ära ei lähe. selline, et sõidame sinna või tänna ja ärme tagasi tule. ja saame ikka jälle kokku ja tuleme ikka külla ning unustame kellaajad ja naudime, olemist.
seda et, et te kõik ära sõidate... no sõitke, aga tulge tagasi.

miks ma üldse sellele tähelepanu pööran?
mina ju lähen alati koju. mina vajan alati oma voodit ja täisväärtuslikku und. üksinda olemist.
ma pole koju jõudes kunagi arvanud, et kuskil võiks parem olla. ja nätaki, näete siis nüüd.

uus september

tahan öelda head aega lömmis puuviljadele ja katkistele müslibatoonidele. ning loomulikult üleüldisele tühjale kõhule ja toidupuudusele. ja raskele kotile.
ühtlasi tahan hommikuti vara ärgata. tahaks hilinemise unustada, aga ei maksa vist liialt unistama hakata eksole. mina olen siiski alati 2 tundi enne tundide algust ärkvel, elades koolist 10 minuti kaugusel. aga IKKA hilinen. ma lihtsalt armastan rahu.
aitab koolirõõmudest
ma unistan

peaks tihemini vait olema

ära ütle mitte midagi. neela alla, jäta enda teada. looda, et see enam kunagi meelde ei tule.
ja kõik läheb ise paika


ma olen nii magamata ja nii haleda olemisega, et endast on lausa kahju

ei suju

kuidas ma nüüd siis kuskile sõitma peaks. et kõva häälega terve öö vinguda, kui halb mu pea tunne on? tervis on kõige kallim asi siin ilmas ja ma ei ütle rohkem.
kätes pole jõudu. alati, kui ma ühte konkreetsesse kohta pärale jõuan, pole mul enam jaksu teha seda, milleks ma sinna lähen.

olen tasapisi oma õpinguid alustamas. 1 tehtud, mitu veel teha.
ühtlasi tagasi seal, et ma vähemalt mõtlen koguaeg sellele, et peab tegema, olgugi, et ma piisavalt ei tee.

Tõnis Mägi
Leigo
pööning, suitsusaun ja hein minu sallis



aga nüüd õigepea: matemaatika, muusikaajalugu, muusikateooria/harmoonia, kadi kask

AITÄH

niisiis:
MINUL OLI VÄGA ILUS FOLK
VÄGA ILUSAD KOLM PÄEVA
VÄGA ILUS KODU
VÄGA ARMSAD INIMESED
VÄGA VÄHE PROBLEEME
VÄGA TORE TULEVIK

ilmselge, et päike paistab
aga tsau nüüd

ma olen lõpuks rõõmus

astusin valutava kurguga kodust välja et jääda kaheks päevaks kaugele ära ja ma olen kõigega rahul. mulle meeldisid inimesed ja see, et tekkis tunne, et keelatud toit polegi keelatud. me saime magada, pesta ja süüa. meil lubati öösel elada. me elasime. juhtus head ja halba, loomulikult oleks viimane võinud olemata olla, aga pole midagi teha. nägin langevat tähte.
minu kannatus pandi suhteliselt proovile. aga kuna olen peale selle aasta algust rohkem hädavares kui kunagi varem, siis ma sain väga hästi hakkama.
tulen folgile. olen õppinud, ning hoolitsen enda heaolu eest pisut paremini.
ei hääleta vihmase ilmaga.
ei külmeta. ega kuritarvita enda tervist.
ja armastan inimesi:) täiega!

täna:
tantsisin bussipealt koju, sõin vaarikatarretist, sõitsin armsas rohelises autos, aga ladusin ka puid ja tegin oma jänesele heateo, mida ta hinnata ei oska.
homsest elan mujal ja mängin pilli.
nüüd te teate mu elust nii mõndagi

maitseb nagu suvi

see, et lähen õhtul pärani aknaga magama ja ärkan varajastel hommikutundidel putukate pinina peale.

'kõlbas'

täna tundsin ennast tulnukana.
olin oma silmaga tunnistajaks sellele, mis seal 'tavaline' on. mille järgi sildistatakse neid igal võimalikul koledal viisil. mille tõttu on tekkinud need üldlevinud kahtlused nende oskustes ja jumal teab mida veel. mina isiklikult olen vait. ma ei taha arvamust avaldada. nad lasevad ennast koguaeg väga vabaks, kui vähegi võimalus tekib. põhimõtteliselt pole selles midagi halba.
aga läila vestlus teemal vana oled ja ma pole ammu kedagi sebinud minu kõrvalistmel muutus lõpuks naljakaks. haisev alkohol bussis kui väljas on 30 kraadi sooja.. nno ma ei tea.

ja üks raamat/ülestunnistus aitab mul palju rõõmsam olla. ma võin ju olla 17 ja jube kurb. kuid vabatahtlikult ennast hullemaga kurssi viies jõuan välja selleni, et mul on tegelikult kõik hästi. lihtsalt ei viitsi ju oma ninast kaugemale näha, kuni endal lõpuks halb hakkab sellest nina vahtimisest.

uskusin, et kui teineteist tõeliselt armastatakse, osatakse teist alati aidata. olen hakanud mõistma, aga alles nüüd, tükk aega hiljem, et hoolimata suurest armastusest ei pruugi inimesed sugugi nii enesestmõistetavalt osata teineteise eest hoolitseda.

yay

ma tundsin täna, et mulle meeldib pideva süsteemi järgi proovides istumine, sest see hoiab mõtted ühes kohas, mis on omakorda ainus mida ma praegu tahan. kõik muu selle juures on muidugi raskesti talutav, hädapasun nagu ma olen.
mu mõõt on täis, see aasta on olnud üksluine ja sünge. õhtud söövad mul pea otsast ära, sest ma jõuan ringiga selleni, mida ma valesti teen ja oh seda on nii palju. ning nüüd on juba häbi ja mis tegemata või tehtud see on nagu on. mingit jutu silumist ma vihkan sest see võrdub alati hämaga. ma ei taha rasketest asjadest rääkida. ma tahaks et oleks 'jah' ja 'ei' ning teod nende ümber.
ma ei oska enam maha rahuneda ega asjadest üle olla.
vait ka ei saa olla.

ning alkohol ja kõik need jubedad pildid suhtlusportaalides ajavad mu südame pahaks.

lilla hambapasta ja KÕIK MUU

http://www.youtube.com/watch?v=UFUWdoVEKLY

ma tunnen ennast hästi!
me jõime arooniamahla martini pähe??? sidruni ja jääga, täisvärk

huvitav kas ma tõmbasin endale ise selle * kaela või liiguvad sellegi põhjused 'mujal maailmas'? ma lihtsalt ei jaksa. see uus asi, ma hakkasin juba rõõmustama, et äkki ma saan hakkama ja siis üks oinas otsustab et ta tambib selle vähese kindluse minus maaalla ja läheb magab oma õndsat und? olles ainus täiesti kaine mõistusega ja tark inimene minu elus. kes ei satu igast uuest asjast eufooriasse ning suudab säilitada mõistuse (rahu kahjuks, ilmselgelt mitte).
kuidas ma ennast tundma pean?
elu on kõike muud kui ilus ja tore.

ma ei tea mida uskuda, keda usaldada, kuulata. mitte midagi.

homme saab see rahu läbi. halval juhul ärkan ma ülehomsest jälle igal hommikul halva tujuga, paremal juhul siiski mitte ning natuke aega seda ei juhtu. Teil mu armsad kaasmaalased pole õrna aimugi millest ma räägin ja vahet pole kah tegelikult.
täna on olnud pisut meeleolukam päev kui viimaselajal tavaliselt. heas mõttes.

aga ma tahaksin väga, väga, väga unustada. ja võtta külmalt vastu kõik nähvamised ja, ja ja.
Tsau.

http://www.youtube.com/watch?v=HnSYrhNY758&feature=fvw
unreal. vahel on tahtmine elada igal pool mujal kui siin, sest!!!

don't test the ones you love

ajal on jõud panna meid unustama ja andestama. ta aitab ja lahendab.
mina ootasin oma aja ära: kõik on laabunud.
miks ma ei kirjuta?
a)mul ei ole mitte midagi öelda.
b)minu suhteliselt sisutühjad halvast meeleolust mõjutatud postitused muutusid tobedateks.

http://www.youtube.com/watch?v=rZMUgZRew3w&feature=related
there will come a time you'll see, with no more tears, and love will not break your heart, but dismiss your fears. get over your hill and see, what you find there with grace in your heart and flowers in your hair.

http://www.youtube.com/watch?v=vraoiVCDdaM&feature=related
ma ei kommenteeri toimuvat ja mittetoimuvat.

ma saan aru, et ma suhtun valesti.

üldse, tunnen puudust inimestega suhtelmisest ja rändamisest ja mõnusatest hetkedest ja heast tujust ja vabaks laskmisest ja kõigest mis peaks absoluutselt igasuguse loogika järgi mu rahulolevaks muutma.


i care about commas!:
"Let's eat, Grandma!"
vs.
"Let's eat Grandma!"
COMMAS SAVE LIVES!

• remember guys winning an internet fight is a lot like winning the special olympics. even if you win you're still retarded.

holiday OA HOLIDAYYYY?

ei, ei paista.

ja pealegi inimesed ei ole enam head ja see kurnab. ma ei tahagi niiviisi oma elukest elada.
ja mina vingun ning see kurnab.
aga päike paistab vahepeal ja see toob olemise isu tagasi.

pehmelt rääkides on elu praegu väga kole ning mina väga laisk ja nõrk jobu.

lammas mida Sa igatsed, on kasti sees.

ma tahaks paljudest asjadest vabaneda, kuid püüan vältida äärmustesse langemist. seetõttu on tulemus väike. aga ma olen rahul. jah, mingil teistsugusel moel, aga 'rahul' on kõige etem sõna selle kirjeldamiseks.
kuid kui ma vähegi süvenema hakkan, tekib minus kontrollimatu tigedus iseenda suhtes.
ma tahaksin teistsugune inimene olla, aga see on ju lollus.


üpris ennasttäis ning teisi eemaletõukava inimese tunne on, kui ma neid 'ringe' külastan. ma ikka alati lahkudes mõistan ja mõtlen, et miks ma ronin sinna.

ei ole mõnus

mul pole mitte midagi öelda. ma virisen ja tuigun, ega võta ennast kokku. kahtlen, et see üldse ongi nii lihtne, nagu kõigile tundub.

mu päev muutus mõneks ajaks täielikult, kui ma keset päeva oma vanu sõpru näha sain. üürikesed olid need hetked, kuid mõjus.


see pilt on eksitav, ei unista ega tunne puudust

kõigil on midagi häda. mul pole küll naljakas, aga elu on naljakas.
ma tahaksin, et kõigil läheks nüüd hästi, ma ei jaksa enam ja teised ei jaksa ka.

termos, visake üks termos maha, siis kuulete kui kõva häält see teeb. nii piinlik oli. nohisesin ja lahkusin kiirelt.

mul on praegu tunne, nagu teise õnnetus toob kolmandatele kasu. eks ma ise ka ei pinguta, et vastupidist tõestada, sest olgem ausad, oli enne keskmine, tuleb nüüd alla selle. jah, olen aus, mul on põhjus. aga see kõik ei lähe pealiskaudsusele korda. ning mind ei heidutagi niivõrd see, et mõni saab ennast läbi minu halva hästi tunda, kuivõrd see, et inimeste olemus sunnib mind kergelt pettuma.

aga ausaltöeldes tunnen mingit imelist ükskõiksust. mul on ükskõik, mis numbritega mind kuu aja pärast 'premeeritakse', sest kõige tähtsam on praegu oma sisikonna probleemidest üle olla ning ennast selles osas igati toetada. ma ei soovi olla väljavisatu. tõepoolest, ma olen veidi mures. eks see kõik selgub lähipäevil mis ma tegema pean ja kuidas see kõik õnnestuma hakkab.
aga maailmas on suuremaid probleeme, ole tugev!

muide, kõndisin täna autole ette, komistasin prügikasti otsa, ning tahtsin ust (mida ma iga jumala päev kasutan) valelt poolt, ning ühtlasi vales suunas, avada. süüdistan oma suurt puhkepausi!

mu ema ja vanaema ajasid tennised jalga ja läksid tatsama. how cool is that, kevad südames vist. suhted soojemad ja tujud rõõmsamad. ja mured paistavad nii kauged. homme katsun neid käega.

aitäh Aurelia! :)

oioioioi

mu tuju on morn.
mul on füüsiline ja vaimne nõrkus.
ma ei suuda energiat koondada.
mul puudub igasugune inspiratsioon.
igasugune.
ma olen laisk ja saamatu.
ma ei ole halb inimene.
lihtsalt laisk ja saamatu.
ja aeglane taastuja.
igavene haige.

Vanaisa mandoliin.

miski hea siiski lõpuks juhtus :)
___

ma käisin Tartus, sellel linnal on mulle mingi müstiline mõju, isegi kui kõik millega seal kokku puutun on arstid ning koledad diagnoosid ja ebaselge tuleviku häma.
mind teeb tigedaks, et asjad on nii nagu nad on. mind teeb tigedaks see, et mina tahan olla kangekaelne 17 aastane plika kes kõike mida suuremad räägivad kullana ei võta. miks peakski? kui see tegevus on nii usaldusväärne, õige, aus ja TÕHUS siis mille pärast ta eriti laialt levinud ei ole? või on? lihtsalt inimesed ei räägi sellest? see on muidugi ka võimalik. üha enam saan ma aru, et inimesed ei räägi üksteisega. lühidalt öeldes: mida rohkem ma käin ja kokku puutun, seda enam ma mõistan, et ma ei tea mitte midagi. enesekaitseks näitan üles rohkelt umbusku ja ükskõiksust, kuid annan alla ja võtan kõik vastu. ma ei viitsi enam.

ühtlasi nägin teiste inimeste silmis unistusi ja kurbust. palju muret. paljupalju muret. andke neile head. andke neile lõpuks head. aga väikestes silmades nägin rõõmu. väikeses maailmas on turvaline.


ma igatsen nii väga palju inimesi ja hetki ja olukordi, et hing jääb iga päevaga üha haigemaks.

teate. kaks päeva olen pead vaevanud, et kui mina 2006 aasta sügisel Baskimaal ja Hispaanias käisin, jäi miski minust sinna maha. ma lähen tagasi!

haugi mälu on Sul

mõni õpetaja on humoorikas tegelane. kui kord selgitada, et nii on lood, siis kaks sekundit hiljem on nad ju ilmselgelt samad? ja ma ei jaksa iga päev kuskile helistada, et öelda: 'ei ma ikka veel ei tule'.

aeglase taibuga oled ka
pea plahvatab

oh kui oluline on teha asju, mida hing ihkab. mingi valiku saab ju teha, asju kuupeale saates tekib vahel kole mõnus vabadus. lihtsalt me ei pruugi sellega harjunud olla, asjad kuhjuvad ikkagi. oleneb inimesest, nagu ikka.
teen tihti kõik asjad mida hing ihkab enne ära, ning siis magan, sest hing ihkab. mitte ei soorita teste ega kirjuta arvustusi.
vale see on aga elu ongi selline. täpselt selline kuidas me ta ehitame endale. ja kui valesti oled ehitanud ning nüüd ennast halvasti tunned, siis ehita ümber.

mul magab siin kaks kassi :)

novot kui põnev A1014

ma olen ühe hoone kümnendal korrusel kus ma pole kunagi varem olnud. ei osanud arvatagi, et siia satun. (ma sain ühe tegelasega tuttavamaks, ta sõi täna minuga ühes lauas, aga me ei rääkinud, ta on onu ja sõidab elektrilise tooliga ringi, ta jändas mu arvutiga umbes 30 minutit, et internet tuleks, ja tuli! tema oli rahul, et sai midagi teha ja mina olin rahul, et siin on ikkagi täiesti toredad inimesed, lihtsalt vanad, mitte nagu mina (: )
ma ei kirjuta siia mis juhtunud on, sest see on avalik värk. aga kõik kes mulle vähegi lähedasemad teavad ju. ma kirjutan nende soovil ja soovitusel, siis on neil põnevam ning minulgi, veidi sisukam, istuda.
nii palju on täna toimunud, et unustasin ära indigolaste kontserdi, mida eile külastasin. see kestis kolm tundi ja me istusime Dorisega maas inimeste keskel täpselt nii nagu ma ette olin kujutanud. kõik oli rõõmustav ning mõnus. ma naersin südamest ja kõva häälega (täna ka, aga enne eilset ma mõtlesin ühel päeval, et kõik on lähiajal väga naeruvaene).
ma olen täna nelja meditsiini õppinud inimesega vestelnud ja teste sooritanud. surmnaljakad on need protseduurid. siin on ratas millega ma võin kimada, ühe kohapeal loomulikult.
sain ajapeale mingid mängu mängida kus pidi pulgad aukudesse püsti asetama ja ära võtma. alguses vasaku käega ja siis paremaga. ma olin vist liiga aeglane, aga mitte halvas mõttes. lihtsalt koba. ja see pole kaugeltki kõik.
aga tsau mu selg on kange ja uneaeg läheneb, pikka unepidu siin vist pole.

ma olen siiani siin ja mõtlesin mainida, et täna oli kahjuks suhteliselt ainus päev vist kus minuga midagi tehakse seega võtan kõik seltsimehed avasüli vastu. Liisu ja Aurelia käisid ja mu tuju on vägagi up. ja voodi on pehme ja vetruv.
toit polnud paha, aga mina teeks mõne asja teisiti. ning salatit suure supilusikaga pole tavaline süüa ju?!
oh jah, vot nii.
ja siin üks kepiga onu kes on omamoodi olemisega, kõndis täna päeval palju kordi järjest minu toa uksest mööda(see oli lahti). mina puhkasin ning kuulasin kuidas tonks-tonks-tonks tuleb, möödub ja läheb, tuleb, möödub ja läheb.

mömm on kaugel maal

kiirelt ja lihtsalt tekib tunne, et nüüd variseb kokku.

kõik kole tuleb ehmatusena

inimesed on väsinud. minu isa on väsinud. mu õpetaja on väsinud. Reku on väsinud.
kes tööst, kes muust.

ma ei olnud ammu toompeal käinud, kuid seal käimine tekitas kena meeleolu. seal on alati suve lõhn ning õnne maitse. ausõna. mulle meeldib seal käia kõikidega kes mulle meeltmööda on, sest seal on hea. ning isegi üksi on hea. ja veini juua on hea.
ma sepitsen juba salaplaani, mul on reeded vabad.
tulge mu sõbrad nii nagu enne
kui õhtul oleks vaid kümme kraadi. võtaks või takso.

lõõritan kell üks öösel suviste viiside järgi. olen see sama tavaline tüüp kellel päike pähe lõi ning nüüd toimub taastumine. öösel see funkab, siis päike ei paista.
mul on mõtteid tegelikult vaja suunata, väga.
kõik sai nagu öeldud vist nüüd.

armas elu

kõik see oigamine ja ohkamine ajab mu südame pahaks. ärge mõelge nüüd, et ise vingud ju samuti, sest te ei tea mida ma silmas pean ja ma ei hakka seda siin lahkama ka. elu minu ümber lihtsalt sakib vahel rohkem, vahel vähem.

olen pettunud inimestes ja tervises ja ilmas ja koolis ja kellas ja iseendas.

aga mul oli mõnus päev.
lihtsalt nõrk olla on raske.

ei midagi uut saa juhtuma, tegelikult

tunnen tihti maailma survet ja see teeb mind kurvaks. paljud asjad ning tunded võiksid lihtsalt haihtuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla, sest need tekitavad liigselt pingeid.
kooliga on varsti kõik, sest suvi on ukse ees. ma hakkan nüüd esmaspäevast rahulikult jälle elama. mul on tunne, et koopa seinad varisesid kokku ja ma pean harjumatu valguse ja muude oludega kiiresti sõbrunema. ja palju õppima. uut, ja vana ka.
tegelikult olen ma mega rahulik. paljud asjad ilmselt lihtsalt õnnestuvad ja kui nad ei taha õnnestuda, siis las nad olla. kindlasti on kevadine mõnus meeleolu kõiki haaranud. ma saan rohkelt bussidest ja trollidest maha jääda. oh, mõnus!

seda tahtsin vaid öelda, et

MA KIMAKS PRAEGU MAALE KUI MUL AUTO OLEKS!!!
ja kütaks täiega kaminat ja magaks krigiseva välivoodi peal

emotsioonitu

on olla!

ma tervenen, see on positiivne, seda pole ammu juhtunud. aga mu hing ihkab aina enam kuskile mujale. jälle. ma ei saa hakkama. jälle. ma tean mis mind ees ootab, ning mulle ei meeldi see. püüan igati sellest viimasest nädalast nüüd võtta kõike seda mille puudumise üle ma siis vinguks, kui ma ringi peaksin liikuma.
kõigel om kaks otsa, ma vihkan seda.
ma ei tunnegi nüüd enam puudust, vaid suurt hirmu kuidas ma järjele saan, vaid paar kuud on jäänud.
ma tahaksin linna minna ja keset päeva teha kõike muud, kui seda, mida tegema peaks.

varsti ehk on kõik jälle klaar.
(ma hakkan vist super mariot mängima, sest mul on küpsetamisest villand saamas. ma vist vaimustun tihti, aga nõrgalt) võib-olla on asi Liisus, ta naerab mu üle..

tahaks seletava silmaga kindlalt mööda teed kõndida. bussipeale minnes ennast hästi tunda. inimeste seas julgelt seista. KONTRABASSI MÄNGIDA.
aga ma ei saa, sest minu pea käib ringi. koguaeg. üleüldse tunnen ma ennast igat pidi halvasti.
närvi ajab.

mind tabas seletamatu aegade igatsus ja kogu see praegune muredest eemaldunud olek istub mulle.
ma ei ole kuu aega koolitunde külastanud.
täna on selline armastan elu tunne!

life is pretty normal today

minu pea käib ringi. tunne on nagu oleks rohkete ainete mõju all ja magamata. maitsemeeled on sassis, toit ja isegi tee maitseb väga halvasti. ma ei jaksa midagi isegi seletada, kuid mul on tunne et kõik kahtlased enesetunded hakkavad jõudma oma kõige hullemasse faasi, ilmutades ennast igasuguste erinevate nähtustena. see on äärmiselt huvitav ja harjutamatu tunnete hunnik mis minus praegu on. kahjuks on see ebameeldiv.

reeded meeldivad mulle päris palju

average word on the day : layout

ma ei saa mitte millegagi hakkama praegusel ajal
mulle meeldib mõelda, et ma ei pea üht või teist asja tegema
VÄGA

nohu

asjade pakkimine ning kõik kodust minema sõiduga kaasnev tekitab väga palju igasuguseid uusi mõtteid. mul on mõnus ning ma ei tahagi möödunud nädala lõpule mõelda.
ma ei taha üldse mõelda.
ma tahan juba reedel muretult marsa peale istuda ning sõita külla. ööbida venna korteris. ma tahan korralikult harjutada. ma tahan ära unustada kuupäeva 19 märts, et ma saaksin süveneda asja teostusesse, mitte sellele kui kaua mul aega on. tahan uusi kogemusi. tahan naerda ja teistega koos rõõmustada.
elu on mõnus!

kui kõvasti pingutab see või teine inimene, et ennast kokku võtta ja ühtteist ära teha? miks mõni rohkem suudab?
võib-olla peaks põhimõtteid muutma, kuid siis poleks mul enam sedagi lõbu, mis praegu alles jäänud.

ehk siis. kõik jätkub.

123

sellest võis natuke vale mulje jääda. olen oma nädalavahetusega rohkem kui rahul. mul on vedanud, et need inimesed on olemas ja mul on hea meel, et Liisu ka nendega hästi läbi saab.
natuke piinlen kevade ootuses. mul on lihtsalt tunne, et liiga paljud asjad istuvad lumes.









Kaia just helistas ja muuseas teatas mulle, et ma pean homme kell 18 olema valmis pilliga kuskile metsa sõitma. no tsau.

hommikul ongi inimesed kurvad

jätad ühel hetkel mõne teo tegemata, otsuse langetamata. lastes võimaluse käest. ootad, et aeg möödub ja parandab haavad või siis aitab milleski selgusele jõuda.
nii ei saa.
oodates ei saa mitte midagi. oodates lihtsalt kaotab aega (mõni kannatab veel pealekauba). ja siis on selgusele jõudmiseks juba hilja. keegi teine tuleb ja võtab sinu eest selle viimase ilusa kurgi turuletilt (väga käbedad tädid). või söögilaua, kui liiga kaua kandikuga kohvikus seista. valida. mis vahet sel pikemas perspektiivis on, kus sa kolmapäeval kell kolm lõunat sõid? ei saa lihtsalt enda ümber oma ruumi hoida. ja määrata 'norme' ja 'piire'.
ja milleks teha asju mida sa teha ei taha? hiljem mõeldes, et mis küll lahti on.
tuleb ikka usaldada oma 'kuidas mõelda mõtlemata?' aju osa. tegutseda selle järgi kui vähegi võimalik. lihtsalt endale teadustada, seda võimalust..

suured probleemid pole käeulatuses. olen mingist august jälle välja ukerdanud.

frustratsioon

(on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.)
no tere

raamatud on tarkust täis

minu kõige ilusamad hommikud on need, mil ma kõnnin b-majja, sest siis on tavaliselt varajane aeg, paistab päike, ja mis peamine: TEE VIIB LÄBI METSA!!! see on ainus mida ma oma kibestunud olemisega veel nautida suudan.
pean tunnistama, tmkk kooli metsas on miski tugev, mille külge mina olen oma juured kasvatanud.
vaid seda tahtsingi mainida.


"Kadri, vahel PEAB molutama. Mõni mediteerib ja molutab, mõni viskub selili ja vaatab lõputult lage.. tähtis on ühel hetkel molutada. See sõna on küll kole, aga tõsi ta on."
ma loodan, et see hakkab nüüd mööduma, kuid samas usun, et oli õige aeg.

valutan päris mitme asja pärast südant juba mõnda aega, ning enese aitamine ei õnnestu. mul hakkab juba väga üle viskama see ilma asjata vastu päid ja jalgu saamine. ära õienda koguaeg, mina ei ole nendes asjades süüdi. ning vahel mõtlen, et ei tahaks sellega üldse kokku puutuda. kuid mõistan, teatud juhtudel teistmoodi ei tehta. ja kui ma aidata saaksin, kuidagigi, siis ma seda ka teeksin. olles seda proovinud, tean kahjuks ka, et ei saa. seega: ära karju, pole vaja.

ma tahaksin tesiti olla - kõige lühemalt öeldes.
(mõtlesin tallinnast välja sõita, aga siis meenusid kõik võimalikud takistused)

see on siiski võõras mulle, et inimesed lahkuvad, inimeste seast.. lähevad 'parematele jahimaadele' rändama. ma usun.
aitäh! ja head teed.

leppisin talvega ära, mulle meeldib lumi ja tuisk!!!

näen halbu unenägusid

kuidas põgeneda unenägude eest? - oleks minu küsimus.

mine diivani peale magama, tahaksin ma vastata teile.
kas see ka aitab, saan kohe teada.

mina olen alati olnud see peaaegu põhilooder, kes koolis ei käi
oleks sellest siis kasu, aga ei paista

niikaua on hea olla kuni üle viskab. kurat küll, kuhu see energia läheb?

sõrmedes on võlujõud

kui saaks, siis ainult põgeneks. põgeneks ei tea mille eest ja jumal teab kuhu. ja et miks ei saa? sest ma tahaksin põgeneda kuidagi teistmoodi, mitte füüsiliselt kohvrite ja kottidega inimeste või kohtade eest. ma tahaksin leida endale mingisuguse uue tasandi, milles on teistsugused süsteemid. kus tekivad muud mõtted, on teised kombed. kuskil, kus 'elu' pole see mis ta inimestele planeedil Maa on.
viige mind sinna


mul meenus raamatut lugedes üks imelik ja hea kogemus. iseenesest ohtlik ja rumal temp:
ma ei ole kunagi minestanud. välja arvatud too kord, kui me selle esile kutsusime. ei mäletagi täpselt, kuid see lapse uudishimu. isegi puberteet oli veel võõras. mäletan kihvti rännakut. valgel taustal päkapikke roheliste mütsidega. see mälupilt on aegade jooksul kindlasti moondunud. kuid asi iseenesest. nüüd ei laseks ma iial endale käsi külge panna, et sellist nalja korraldada. aga kuidas tahaks. tahaks rännata sinna kuskile, kohtuda nende metsaelukatega veel.
oh seda ilmaelu. nüüd olen täielik kuivik, kes kardab isegi pimedas üksi kõndimist. kuid hakkan sellestki üle saama!!!

Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.

mind teeb kurvaks ja mul ei lase eriti elada see mis minu ümber toimub. kurb on pea iga päev kodust ära minnes, sest ma ei oska inimest aidata. ja vot see on olukord kus tema ise ka ennast enam aidata ei saa. ma tahaksin loota vastupidist, kuid ma ju näen mis toimub.
aga kõik te seal 'suure maatüki peal täis kõrgeid hooneid ja väljakuid' (maakeeli südalinn): te saate ennast aidata. mul on kahju kuulda, et kõik on nii nagu ta on. meenutades teie suurt õhinat ning kindlameelseid 'seal on parem haridus' sõnu. see meeleheide läheb üle kui tuleb päike ning igapäevaselt naeratavad näod. kindlasti läheb, kui te enne lootust ei kaota. ei tohi muutuda tigedikuks, siis ei saa sellest enam lahti ja pole midagi hullemat siin ohh jah..

minul on hästi. tervelt nädal aega olen suutnud korralikult õppida. olgu, heast õppeedukusest on asi veel kaugel, aga kõik pliksid ei peagi viitele õppima. ma elan nii nagu mul hea on, ning seejuures on hinded hüvad ja muu ka väga hästi.
klaveri eksam mis kolme nädala pärast toimuma saab tekitab minus muidugi natuke paanikat, olukord on keerulisem kui varem.
tänase päeva tippsündmus oli vaieldamatult soe söök.


Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.
Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.

milleks mõttetöö?

mõni ei teagi, et see noot seal olemas on

veeresin pirita mäel poolemeetrises lumes uuele aastale vastu. vähemalt seegi hetk oli hea. tuleb ennast usaldama hakata. usaldama oma esimese hetke emotsioone ning nendest ka lähtuda.
head inimesed võivad olla ääretult ebameeldivad. isegi mitte midagi tehes. piisab ühest pilgust, et seda tähele panna.

''sa ei tohi oma helina vastu minna, mida sa hinges tunned. kui sa selle ära keelad, siis ei tee sa enam midagi.'' V.Panso