ja lahendus

täna on juba palju parem. mu mõtetel on praegu jõudu.
lühidalt, olen positiivselt meelestatud ja lähen magan ennast loodetavasti rõõmsamaks.

TÜDIMUS

vale oleks öelda, et mul pole vaba aega. lihtsalt need hetked on äärmiselt vajalikud, et veidigi end laadida. ma peaksin iga õhtu trükkimalahendamatäitma. aga see on võimatu. üks inimene kes on harjunud elama nii nagu mina, ei suuda seda sel moel teha.

peaga vastu puud jooksmine oleks äärmiselt rumal tegu, sest kes siis minu eest asjad ära teeks?

kaotsi läksid minu emotsioonid.

ma olin vaikselt vaimustunud kui kodust väljudes ootas mind lumele omane pehmus ning helitu olek. see helitu, et isegi naabermaja ketassae krigin ei jõua minuni. ma olin pisut elevil kui tuli aeg 12 klassi õpilaste poolt nende vanaemade meigikottide sisu mulle näkku lajatada. ma olin veidi huvitatud, kui mind talutati mööda koolimaja ikka aina toredamaks muutuvate kausside poole, kust ihuliikmeid kasutamata midagi kookima pidi. oli laus luksus, kui see miski lihtsalt lahkelt suhu ulatati. ei ütleks, et miski mind heidutanud oleks. olin naerusuine. külastasin üle paari pikapika aja 'keskadiskot'. ei vaimustunud. kuid ajas oma asja selles osas siiski ära, et räige tümakas jauras ja ajas sisikonna tuksumised vussi. kohati tekkis isegi vaimustus, et oi kus ma olen ja kes siin on ja. nagu vahel ikka ronid kohta mis pole sulle kodune, ning koged vahelduseks midagi muud.
aga kõik peale seda. kuradi kuradi kuradi keska-poliitika. ja mina.

jobud.

vabandust.
aga ikkagi. jobud.
asdfghjklöä
ma olen vihane, sest mõni isik ning mõned olukorrad ei muutu mitte kunagi.

hinged on nüüd siin

ja siis järsku hakkasin tundma puudust inimesest, kellest kunagi varem pole puudust tundnud.