nii, nonii. lõpuks ometi, lumemäss. lõpuks ometi LUMI. ma kavatsen raudselt homme ka minna. Jõmmuga ka.
teate kui vahva on vahel meenuda kellelegi, ja siis mõelda, et me vist ei olegi kõike valesti teinud. naljakas kuidas inimesed usaldavad, vahel.
usaldus on tähtis, teate jah. see tähendab nii palju.

lahendus

minul on kogu sellest õiendamisest jumala üle visanud. seega, mina homme kooli ei lähe. või tähendab, lähen ja olen täpselt nii, nagu tuju on.

http://www.youtube.com/watch?v=OXmcylK9mUs&feature=related
ma ütlen, Rummussaare.

ja järjeks, eelmisele.

tähendab, kui keegi peale Liisu seda lugeda saaks, siis ma saaks kindlasti suure vastukaja osaliseks. kogu see vastukaja koosneks sellest, et ''oled väga mõistlik, paned koguaeg tarka ja arvad et kõik teised on rumalad. ise vingud ka samamoodi''
LOOMULIKULT ma vingun, sest mulle meeldib kui asjad on korras ja paigas ja puhtalt ja ilusti. ja siis ma kipun seda taga ajama, sest meie heaolu sõltub ainult meist endist, ja kui ma tahan, et see asi oleks seal, mitte siin, siis ma tõstan ta siit ära, või palun seda Sinul, mu kaaslasel teha. või kui ma ei taha kuskile minna või midagi teha, siis ma ka palun, või ütlen, et ma ei taha või kas ma ikka pean. ja kui Sa ütled sellepeale mulle, ÄRA VINGU KOGUAEG, siis Sa pole õige kaaslane! sest ma ei hakka jaurama mingite asjade üle siis, kui ma tean, et need inimesed mu ümber ei mõista mind. SEEGA ma olen pettunud, kui te, kes te mu ümber olete, mind ei mõista.
ja vingumine selliste teiste asjade üle, mis on taaskord vaid meis endis kinni, (käitud hästi, vastatakse samaga, teed tööd, saad tulemused jne.) ON palju häirivam, sest need inimesed lihtsalt ise ei mõista nendel hetkedel, kui pimedad nad oma 'probleemides' sipeldes tegelikult on. ma ei oska ennast vist iial mõistetavaks teha. aga meil kõigil on need hetked, rääkida on lihtsalt lihtne.


Liisu says:
ma olin praegu hingetu
Liisu says:
Emme tuli, hoidis käest tahvlit šokolaadi ja ütles, et ta leidis selle kapist
Liisu says:
ma jooksin ta juurde
Liisu says:
võtsin selle ta käest
Liisu says:
naeratasin
Liisu says:
hingeldasin
Liisu says:
ähkisin ja puhkisin
Liisu says:
kuna ma olin nii õnnelik

VOT

mõtlen, et mis kõigil koguaeg viga on. kõik heietavad, et nendel on kõigest villand, et muresid on palju, magada ei saa, süüa ei saa, elada ei saa. kõik on kõige hullemas korras, koolis on külm, harjutada ei viitsi, õppida ei jõua, õpetajad on lollid ja ei oska õpilastega käituda, magada ikka ei saa. ainult juttu jaksatakse rääkida. ja kui katsud aidata, siis kukutakse veel kõvemini õiendama, et kuidas ma aru ei saa, lahendus puudub, mitte midagi ei anna teha, elu on lõplikult täiesti paigast ära. sealt saavad alguse kõik järgnevad mured ja intriigid. seekord on siis paigast ära keegi inimene, kes on rumal ja ei saa maailmaasjadest ikka no tuhkagi aru, sest mõni võib ju oma rahulikku elu elada, nägemata, mis tegelikult igalpool juhtub, sest kõik on nii paigast ära, et no lihtsalt ainult rumalad ei näe seda. ja siis kõik kaklevad.
loomulikult, lähen ka mina närvi. täna näiteks ajas mind hulluks meie klassivendade suur ja lai viisakus teiste suhtes. oleks ju üsna mõistlik üksteise pihta pisut viisakust loopida. ei maksa koguaeg meiega kakelda, et nemad on jube kõvad mehed ja targad ja julged ja tugevad. tulevikus näeme, nolgid. siis kui mingi lollus jälle korda saadetud, ja vaja üles tunnistada, siis pole kuskil tarka, julget, AUSAT inimest. 'mina pole teinud' on teie raudne abimees. söögi alla, söögi peale, õhtul uinudes, ja hommikul ärgates.
Rooster.

noodidunenäodraamatuduninoodidlumimuusikaõpikudmuusikaraamatudõpikudnälgkool.
ma teen koguaeg midagi ära, ja tunnen ennast rõõmsalt. olen jõudmas tagasi oma rahulikku ilusasse maailma, milles on nüüd palju vähem laiskust kui kunagi, milles on paljupalju rohkem headust ja kindlasti väga palju uusi unistusi ja soove, mille poole püüelda. see on hea tunne. jess.
aga ega ma kooliüle rõõmus ei ole. nii raske on õhtul magama minna, ja nii võimatu tundub igal hommikul ärkamine. tahaksssssss - lihtsalt koguaeg sisse magada.
ma olen peast kapsas.

'' Meie seisame saare peal. Mitte just saare peal, sest vett ei ole ümberringi ja
Peipsi on veel kaugel, metsa taga hoopis, aga siiski saare peal. '' ... parem oleks, et ma saan seda raamatut lugedes midagi teada.

ma olen Ülles pettunud, ja ma sain kell 11 vara hommikul suure üllatuse osaliseks kui minust niii pikk mees mööda kõndis. ta oli seitsmemeetrimees!!!

on jaanuar, ja meil sajab vihma nagu sügisel.

ma armastan oma kooli ja seal olevaid kombeid, oh jee. miks ma enam üldse ei üllatu, mul on igav teiega. mõelge midagi uut välja.
pisut kole lugu on sellega kui vanad sõbrad on eemaldunud. ma mõistan neid kes on mujale, tõesti kaugemale läinud (kellega on tegelikult kõik peaaegu endine ka). aga need nahhaalid kes minust igapäev tuima näoga mööda kõnnivad võivad küll perse käia. vabandust, aga parematel päevadel 'jaa RUUUSSSTERNIINUMMItsauUIUIUI nii nunnu' või 'tsau' on päris paljutõotavad. pikaldast sõprust meile:)

JAAAAA, meil pannakse lõpuks hinded välja. tobe veerandipikendus leiab oma lõpu, homme on eelviimane päev.

meil pole praegu üldse lund. aga on selline märg ja libe, väga nauditav minumeelest. kuigi jah, ma tahaks hetkel väga oma lumememme taastada, sest temast on järel vaid alumine pall, ja seda ka kordades väiksemana, kui varem. seega, väga imelik. ja lumi tooks endaga palju rõõmu.
olgu, mul pole tegelikult mitte midagi öelda. (NIIVÄGA tahaks kohustustevabalt elada)

tere!

algas uus aasta. mul on hea meel. ja mul on suur soov see edukalt mööda saata. ah jaa ja see uueaastalubadustevärk. mul pole midagi lubada, ma sain kõigega hakkama, jobud. HA!