ma olen õnnelik, et käin üheksandas klassis. ma ei ole sunnitud mõtlema maksudele ja sellele, kuidas ellu jääda. mu kõht on vahel liigagi täis. ja mul on kodu. hetkeks oli lausa häbi mõelda, et julgen üldse haliseda. see on see tunne, kui lõpuks jõuab kohale, et 'olen nii palju väärtuslikku aega raisku lasknud, asjata.' ma tõesti olen lasknud pikal pimedal ajal endasse tulla ja võimust võtta. nähes täna enda kõrval inimesi, kellel on PÄRISELT probleemid, mille tõttu peaks käituma nii, nagu mina viimaselajal vahel käitunud olen, mõistsin seda kõike.
EHK SIIS: viskasin need mured peast välja, ma olen terve vaheaja täisväärtuslikku puhkust saanud, ning astun rõõmsalt uude veerandisse. veel vaid umbes kuu aega, ja siis on vahva aeg käes.
aa, ja ma leidsin oma uue 'mina'
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar