hmm

korraks ära vaid, linnu säravaid
lihtsalt vaheldust, suunaski kaheldes
imede lõppetes, õndsais paikades
koju jõudmisel, täidetud nõudmised

ma tahan, et mulle kukuks kohe varsti sülle võimalused, seda kõike taaskord teha. teisiti kui kunagi, kuid mõte jääb samaks.

hirmu tekitab lasteaed, millest pea, et igal õhtul pimedas möödun. kunagi varem pole seda juhtunud. valetan. viimati juhtus too algklassideaegu, mil salaja valvuri eest peitu pugedes mööda lasteaeda luurekat ja muud paremat mängiti. aga see oli päeval, ja hirm oli valvuri ees. juttude järgi olevat tal püss ja koer ka olnud. pole naljakas. nüüd on tegemist vana hea pimeduse ning inimestega.
tulles bussipealt maha, ning jõudes ujula kõrval oleva lumehunniku juurde ehmusin pisikese kasvava männi peale, mis vähesel määral hunnikutagant paistis. oli karm.
kunagi ennegi olen mõtlema sattunud, et vahva peatus, see vikerkaare. täna püüdsin ka mõelda, ei tahtnud too kurjam kuidagi vahvat muljet jätta. pässajorsside mazda ja tühi ujula, nagu ikka. hetkeks tundus, et ujula basseinis on kivist kuju, mis kujutab hüppavat meest. parem oleks vist, et tundus valesti.
kas millegi väga tahtmise võimsus polegi tegelikult nii suur, et ühel heal hetkel suudab siiski mingi mõttetu ingel õla peal kõik sinnakuspäikeeipaista keerata? või see halamine, mis mu ümber päevast päeva on, lihtsalt niisama, et tahaks jah, aga tegelt niiväga ei koti ka. ma olin tõesti valmis oma homsed plaanid pmst ära jätma, kuigi mul on ka väga vaja seda sama teha, mis teistel. aga no kurjam, pole mul neid sõpru, ja pole mul ka piisavalt julgust, et kuskile lõpuks üksi, või ilma teieta minna.
ja siiis veel, sõitsin bussiga, milles viibis peale minu palju tundmatuid tegelasi, ning kaks mu parimat jõnglast. mis ime põhjustel me ei suvatsenud vestelda, ei tea. aga nõme oli küll!
mu mõtteid vaevav jama, on vaid kinnisidee. ta on juba pikalt olnud lihtsalt kinnisidee. ma usun, et olen peadpidi ämbris. kinnisideedest ei saada just kuigi kergelt lahti.