bõh

vahel ma ei salli ennast, kui mul tekib see sisetunne, et ma ei talu midagi mis on mu ümber. hetkel mõtlen sõpradele, nende erinevustele ning sarnasustele. nende vahel liialt üle pulbitsevatele meeleoludele ja tegevustele, juttudele. miks meid häirivad vahel me kõige kallimad inimesed ja nende teod? sakib suuresti, hõh. aga meid on seatud siin elus fakti ette, et kõik ei saagi meeldida, seega on see minihala lihtsalt.. minihala. selline jama ei saavuta kunagi kuskil mitte midagi. kohe peale selle kirjutamist see mind enam ei häiri. kuni järgmise korrani.

ja siis veel, kogu see saavutamise värk? miks te ütlete teisele inimesele näkku, et Sa niikuinii lõpuks ei saa hakkama. läbi lillede küll jah, mitte nii otse. aga ma pole loll, et ma seda põmakat ära ei jagaks. milleks üldse on mul vaja tunda tunnet, et ma end teile tõestama pean? minge minema, ärge mõelge üldse sellele, kas keegi kuskil sai sellega hakkama, millega Sina ei saanud, või ei. kui Sa seda tahad, siis on see võimalik. aga kui on lihtsalt vaja kuidagi midagi kuskil põnevamaks teha, siis good for you, minul hakkab Sinust küll kahju. ma olen seda enne öelnud, ma lubasin ühele inimesele, ja sellistest lubadustest sellistele inimestele on võimatu taganeda. kui ise ei suuda, siis me kõik teame enda nõrki kohti, seega tuleb end selle läbi lihtsalt hetkeks kiusata. karm, aga funkab.
leidke oma faking eesmärgid, pange need paika ja ärge jamage koguaeg. seda häma on liiga palju. sest kes ikka viitsib lõpmatuseni kuulata, kuidas Sa poest leiba lubad osta, kui Sa seda kunagi tehtud ei saa. lõpuks on kõigil ükskõik ja nad ütlevad Sulle 'jaa, jaa, olgu' ning seavad samal hetkel oma sammud poe poole.

südant ei keedeta pajas, süda küll selleks ei ole.

täna küsin vaid, kust kohast on tulnud mõnel komme võtta ilma küsimata teisele inimesele kuuluvaid asju. ükskõik kas siis ainult vaatamiseks või ussi mängimiseks või mingiks muuks prooviks. kust see tuleb?

mömmmömmmömm oleks üks tunne mu sees mis tahab välja tulla, aga on liiga külm ja ohtlik ning kõikjal valed inimesed ja valed kohad. niisiis jääbki ta muudkui minu sisse elama, kuniks leiab hetke.


oman vägagi tõsiselt võetavat olevust, kartke. te ei tea tagajärgi.





















naljakas, et see pilt on tehtud 15. märtsil 2008.
ja teile räägin ma sellest alles nüüd.
olete koguaeg ohus olnud,
hõhõh

kuu saab homme täis.

ma sain täna täis.
ma tahan kaugele minema joosta või maa alla minema ronida.
ma tahan oma pesa. ma ei taha teiega ühispesa. seda kõike on liiga palju.

böööööb

appipühademuna, ma ei tunne teid ära, ma ei oska olla ja õigeid sõnu leida, või õigeid mõtteid, teid aidata. samas te nagu ei vaja ka seda. tähendab, ilmselgelt mitte. aga ma olen mures, sest ma ei tunne ennast õigena te kõrval ja see on kergelt jube värk ju ?

nii,

täna on esmaspäev. kella kaheksa paiku õhtul sõitsin nr 18 bussiga kodu suunas. seisin, nagu tavaliselt, bussi keskosa kandis ning mõlgutasin peas rahulikult omi mõtteid. olen sunnitud mainima oma positiivselt meelestatud ööd, sest ma näen harva unenägusid, ja täna oli neid nii mitmeid ja kõik olid nii nunnud ja igapäevased, kuid rõõmsad, päikeselised, õnnelikud. ühesõnaga, minust pisut juhile lähemal seisis mees seljaga sõidusuunas. rahulik, onu, habemega, juukseid tal vist polnud eriti. ühel hetkel ta võttis end otsustavalt kätte öeldes kõva häälega 'nii, nüüd ma tahan teiega, inimesed, rääkida.' ja hakkaski rääkima. muudkui seletas uskumisest ja meie lühikesest elust siin maal. elust pärast surma, põrgus või taevas. aga mida ma tahtsin mainida, oli see, kuidas üks noormees, ma pakun 18 aastane, tümakakummardaja, otsustas suud pruukima hakata ning lootis oma napisõnalise pisut ropu hooplemisega onukest vaikima sundida. see tal ei õnnestunud. kuna onuke ütles rõõmsalt, et meil on sõnavabadus, mis on õige. poiss proovis ära teha, öeldes, et teiste rahu ei tohi rikkuda. kuid inimene on rumal, kui ta arvab, et buss on rahu otsimiseks õige koht. lõpuks oligi tümakakummardaja sunnitud oma nätsu närviliselt edasi närima ja vaikima. onu podises päris pikalt. algul eesti, hiljem vene keeles. kui venekeeles jutustamise hetk kätte jõudis pruukis paar vene tädi ka suud, mil eesmärgil, ei tea.
ma lihtsalt mõtlesin, et see onu tegi seda, mida ta tahtis. ta kogus julgust. ja ütles, et ta tahab meiega rääkida. ning rääkis. võtab muigama küll jah, eestlased on sellised rahumeelsed ju üldiselt. aga mulle meeldis, et ta julges. sest ma tihtilugu jätan midagi ütlemata või tegemata ( teistes olukordades, ja teistel teemadel ), kuid põhimõte seisnebki ju selles, et tema on oma kodus ja mõtleb, räägib jumalaga, või oma kahe lapsega, kes temaga seal bussis olid, ning ütleb 'ma tahtsin täna rääkida. ja kas tead, rääkisin ka!'.
mina saan vaid öelda, et tahtsin täna väga ühele inimesele näkku karjuda milline napakas ta on ja kuidas ma tahaks, et ta mingi karmi õppetunni saaks seoses tema tumedate mängudega teiste inimeste arvelt. ning kuivõrd vale on see, kuidas tema endale õigused võtab, ning kedagi vihkama hakkab. eriti kui ma julgeks siin nimesid nimetada ja kõiki tema vväga väga kohutavaid tegusid üles loendada. kuid ma olin asjaolude sunnil sunnitud vaikima. ning ma ei suuda nii nahhaalselt käituda, et ma ei hooli ja lähen ning lahmin. ma tahaksin väga, et Sa saad mingi tagajärje mis Su sisikonna värisema paneb, et Sa enam kunagi oma nina kuhugi ei topiks!!!

nr. 4

üsna imelik, et igal aastal vähem on meil rääkida mismoodi elu läind, aga koos on olla aasta-aastalt lähem. justkui paremini oleks üksteist näind. ( J. Tätte )
eiteagi, vist just nii tunnen end te'ga olles kusiganes.

5. aprilli hommikupraad

tahtsin oma emotsiooni kirja panna.
ma ei saa aru miks alati kui ma tahan rahulikult olla sest midagi on just juhtunud või toimumas millest ma pean üksi oma mõtetes üle saama sest muidu ma plahvataks ja kõik ehmuksid ja mina ka ja see tekitaks vastiku olukorra kõigile ja kõigele. et siis alati pean ma siiski tundma survet selletõttu, et keegi kuskil ei tea, et ma praegu enda sees mingeid tobedaid asju tühisteks praadida proovin ning tuleb küsima ja tahtma mingit koeratoitu kuskilt keldrist või dressipükse teistelt korruselt. ma ei saa öelda et palun mine ja võta see nüüd praegu ise sest nad kõik teevad ja on teinud minujaoks liiga palju. pealegi pean ma mõistma et nad kõik ei saa ega saagi kohe mitte kuidagiviisi kunagi ju teada mida ma just praegu või varsti enda sees tühiseks praadima hakkan. või üritan hakata. sest see on inimese võimete nimekirjast kahjuks (või õnneks?) puuduv punkt.
vot selline mõte ja ma otsustasin loobuda täna kirjavahemärkide jälgimisest ja sõnaseadmisest.
sest see on saanud viimaselajal saatuslikuks mu kirjutamisel. mingisugune tõrge tuleb kohe kuji mõtlema peab.
tahaks ära lennata.