kui saaks, siis ainult põgeneks. põgeneks ei tea mille eest ja jumal teab kuhu. ja et miks ei saa? sest ma tahaksin põgeneda kuidagi teistmoodi, mitte füüsiliselt kohvrite ja kottidega inimeste või kohtade eest. ma tahaksin leida endale mingisuguse uue tasandi, milles on teistsugused süsteemid. kus tekivad muud mõtted, on teised kombed. kuskil, kus 'elu' pole see mis ta inimestele planeedil Maa on.
viige mind sinna
mul meenus raamatut lugedes üks imelik ja hea kogemus. iseenesest ohtlik ja rumal temp:
ma ei ole kunagi minestanud. välja arvatud too kord, kui me selle esile kutsusime. ei mäletagi täpselt, kuid see lapse uudishimu. isegi puberteet oli veel võõras. mäletan kihvti rännakut. valgel taustal päkapikke roheliste mütsidega. see mälupilt on aegade jooksul kindlasti moondunud. kuid asi iseenesest. nüüd ei laseks ma iial endale käsi külge panna, et sellist nalja korraldada. aga kuidas tahaks. tahaks rännata sinna kuskile, kohtuda nende metsaelukatega veel.
oh seda ilmaelu. nüüd olen täielik kuivik, kes kardab isegi pimedas üksi kõndimist. kuid hakkan sellestki üle saama!!!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
ja ei tasu mainimata jätta Sinu võikat hiireroima..
ma tänan. see oli õnnetus.
Postita kommentaar