praegu ma kibelen ja siplen ja püüan kõigest väest ennast inimestele arusaadavaks teha hetkedel mida mulle pakutakse. tulemuseks on see, et nad ei saa midagi aru. vastasel juhul ma ei kakleks koguaeg ja ei tunneks sõprade sidemest puudust. ma püüan küll alati jamasid igast küljest vaadata. kuid see ei tule mul vist välja või on värk lihtsalt selles, et mina püüan aga tema ei püüa.
pidev ebausaldamine ja maha tegemine. õudne tunne tekib.
te ei saagi midagi aru saada, sest ma ei räägi, aga seda sellepärast et ei küsita, või küsitakse kuidagi jooksu pealt, valel ajal.
sõitsin kell 13.15 päeval autoga linnast välja. ja tundsin, et ma olen olemas kell 20.45. mujal on vist veidi parem või?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar