miskisugune surve on peal ja ma tean mis see on. see on kaua kestnud. ma olen proovinud seda muuta kuid tulutult. ma tahaksin sellest rääkida, kuid pole inimest. lihtsalt on üks jurakas kes teeb sõnadega halba. kaugelt ja kavalalt. elades selle sees tekitab see nii mõnegi meeleolu.
miks peaks ette heitma, et teine inimene ei ela selliste reeglite, süsteemide ja tavade järgi, kui Sina?
ma tõesti loodan, et tuleb hetk, kus saab vastata, jah ma olen praegu siin ma tulen kohe sinna. oota mind ära palun. kõik planeerimised tuleb lõpetada.
istusin pingil täna ning kuulasin ja see selleks, kuid lihtsalt tuli mõte, et ikka on ju teisiti. me juba hõiskasime siin vahepeal. too oli küll ilus kuid siiski nagu valehäire.
koguaeg juhtub ja, aga mina ju pole süüdi. ma olen päris pikka aega juba kohkunud olnud ning surun igasuguseid tundeid tahaplaanile. sellest on tekkinud üks suur kuhi. siiani ei ole tundnud ära ühtegi õiget hetke, et astuda samm lahenduse suunas. aega on vähe, et jõuaks sellest üle saada ja mingeid vanu tavasid üles vuntsima hakata.
ühel päeval ma võtan kätte ja laon need mured kellelegi ette.
praegu ma peaksin magama, kuid mu kehatemperatuur kõigub vahemikus liiga palju ja liiga vähe, vist. olin külmetunud, nüüd tunnen ennast veel hullemini. igasugused pingid teevad talvel 'head'.
seda ka, et
ma ei taha nendest asjadest rääkida.
kontserdil oli täna transpordimeheks Vargamäe-Sergo. see Sergo kes kalendris Oktoobrikuu pildil suppi sööb. :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Postita kommentaar