hmm

ma ei tea kes seda siin loeb, vahel või mitte, kuid teadke: ma ei tunne mitte ühegi inimese vastu vihkamist. päriselt. ma võin olla tige ja tüdinenud, kuid ma tegelikult ei vihka. ärge muretege mu igapäeva kriiside pärast, pole mõtet kituda ega jaurata. kõigil on õigus omada oma seisukohti. olla see kes nad on ning kui mul on probleem siis see on mu oma asi. selle vastu aitab äärmisel juhul rääkimine või mu vaikima panek, mida ei juhtu tihti (kui ma just ei ehmata oma enda käitumise peale).
ma võiks praegu lõpmatuseni jamada ja südant puistada aga ma vist kipun seda siin mitte tegema.
ma ei vihka,
ma lihtsalt ei salli.