võtsin aja, et

tunnen ennast paremini, kui eelnevatel aastatel. ehk on mul lõpuks ometi lihtsalt rohkem põhjust tunda ennast hästi. ehk ma lõpuks ometi harjusin ära, et miski muutus juba aasta tagasi ning eelneva unustamiseks on põhjust. olen ümbritsetud inimestest, kes mind kunagi ei ümbritsenud. hakkan nüüd neid tundma õppima. nemad mind ka. näevad asju, mida kõik teised ei näe. ja mina nendepuhul samuti. nemad on minu kõrval ja mina nende kõrval. mõne aja pärast julgen isegi juba kõva häälega vihastada. paljud pole seda veel kuulnud. kõva häälega rõõmustada pole raske. ja siis ühel hetkel lähevad ära, kui nad pettuvad või mind ei salli. või siis jäävad, nagu vahel elus juhtub.
peale selle pole mitte miski muutunud. ma olen taas oma halvad emotsioonid kellegi suhtes riiulisse hoiule pannud, kuna sellel pole lihtsalt mõtet.. vahel lihtsalt osatakse olla hea ja halb. ning olenedes ajast. see vajab veidi harjumist. usaldus jääb vist ära, kuid siiski, vana hea, või kodune, oma. sõber, või ei tea, selle sõna jätaks õhku. ja see tunne ei teki ainult ühe või kahega. karm minevik meil olnud. naerma ajab, jälle.
aga tuju kisub selles majas seal vägisi alla. selle hetke külaskäigu tundsin juba ära. seda ma tegelikult ootasin, et eelmise aasta imelik tujumadalalviistundipäevas lahkub. aga eks me kõik ootame vahel midagi mida ei juhtu.
ehk praegu on mõni asi vähem üldises mõistes lihtsalt teistmoodi. tahaks heietada või halba nalja visata küll. kindlasti vähem kui teie seal laiali olles, kuid kindlasti rohkem kui nemad siin ka. nad oleks need asjad justkui unustanud. Väinos oli täna soolo koht ning mul oli tunne nagu ma oleks olnud ainus, kes seda mainida tahaks. naljakas oli teistel ka, isegi Väino kuulis ning muheles, aga keegi teate küll. 'hea soolo, jee' noh. see jäi justkui nagu ära. King.. Kosapoeg.. Kukk. tõstsin loomulikult Kosapoja ajal käe, imelik, et arvasin, et Väinol on uus nimekiri.
vene keele õpetaja kõva ja peast läbi raiuv hääle kõla on ainus tõeline tujurikkuja. oi kui vene keel oleks esimene tund.. õnneks ei ole. vene keele õpetaja hääl ongi ehk hetkel ainus asi mis mind koolis õppimise juures tõeliselt kurnab.
mõni mees ei ole muutunud ning tõuseb aina kõrgemale. kuid kui käratad, tuleb vastuseks siiani vaid mökmökmök. Sa olid alguses nii normaalne, idioot. kui Sa vaid poleks hakanud sinna poole ära muutuma.
tüüpiline gümnaasiumi 'mina olen parem kui Sina, mul on parem kui Sul, mul veab rohkem kui Teil' on ka kohal. loodan, et mul on paranoiad, et mu vanad klassivennad pole varsti enam need kes varem. muutumine on tavaline kuid meie koolis on nii tavaline ka see, et muututakse ebatavaliseks. mu rõõmuks on olemas need kellest ma oma jutu alguses pajatasin.

ma ei vihka inimesi ega elu. ma armastan neid. ma armastan teid.