elu on ilus

igasugused erinevad asjad juhtuvad. ja siis leiavad kiirelt lahenduse. ma mõtlen päriselt, naeruväärne lihtsalt.
mulle ei meeldi tunne, et ma olen ehk liiga palju rääkinud. sest kõik need hetke ajendil räägitud asjad mil ma olen pettunud ja muud säärast. need jutud ei pruugi olla õiged. välja öeldud asjad ei pruugi olla tõde. lihtsalt, jutt võib ju nii kergelt kõlada valesti. see on mu mõttetu paranoia praegu, sest tegelikult pole midagi valesti. lihtsalt hakkasin mõtlema, mida ma öelnud olen. ma ei ole valetanud. kuid kindlasti pole ma ka kõike öeldut korralikult enne kaalunud. ja samas tundub see õige variant. kõik ei saagi olla läbi mõeldud. kõik ei tohigi olla läbi mõeldud. igal asjal on lihtsalt nii mitu külge, et ma ei tea, millist vaadata. peaks lihtsalt, mitte mõtlema sellistele asjadele. niisama mitte nii kaugele mõeldes on palju mõnusam.
ja rääkides niisama olemisest. ma ei suuda veeta praegu aega sõpradega istudes ja rääkides. me teeme seda koguaeg. ma ei suuda enam, sest me räägime ainult jamadest, kõigest sellest mis on korrast ära, või siis teeme halba nalja. ma tahan rääkida algusest. lihtsatest asjadest. rasketest asjadest ka, kuid teistsugusel moel. tahan uusi mõtteid. uusi sõnu. ärge saage valesti aru. ma lihtsalt ei taha tõsistest asjadest rääkida. ma tahan pidutseda ja näha uusi nägusid olla uutes situatsioonides ning kogeda midagi teisiti. kindlasti olen rahul homme teid nähes ja kallistades, hiljem rahul ka juttudega, mis räägitud. kuid ma olen lihtsalt kärsitu praegu. jube kärsitu.
ühe õhtu tõttu hakkasin meenutama vanu aegu ning mõistan täielikult, miks mulje on või oli selline nagu ta oli, või on. see kõik oligi nii, sellepärast. ja süüdi pole keegi. mitte keegi.

Einar vastab alati nii õigesti mu küsimusele, miks on Tartus nii hea olla. Tallinnas koguaeg kiirustatakse, vahemaad on suured ning inimesed hullumas aja puuduse tõttu. Tartus pole. kahe sammuga oled siin ja kahe sammuga juba seal tagasi.
mulle ei meeldi kiirustada :)