miks ma olen nii tihti selline jobu, et kui on aeg kodust lahkuda kuskile võõrasse olukorda, ei tunne ma mitte elevust, vaid tobedat tunnet, et tahaks nähtamatu olla, ning ära kaduda, nii, et keegi mind ei leiaks.
ja nii vastik on, et ma ei ole saanud korralikult und täis magada, sest iga õhtu on midagi, mis vajab tegemist ning iga öö panen hommikuks äratuskella, et vältida hiljem tunnet, et ma magan vajaliku aja maha.
kaks nädalat võiksid kiiresti läbi saada, ning siis ma ausõna magan üks õhtu, öö, hommik ja kasvõi päev nii kaua kui süda lustib ja hing ihkab ja mõistuse lülitan välja, sest mõistus kunagi ei luba!