kolmapäev

väga hästi, aga valesti.

sest nadi tunne on olla haige. ma ei ole tihti haige. ja praegugi on tobe öelda, et ma olen haige, sest maailmas on miljon hullemat haigust mis pole võrreldavad minu kurguvalu/nohu/uimasus jamaga. lihtsalt pea on mõtteid täis, sellest tingituna olemine niigi pisut häiriv. ja kui veel kuskilt koguaeg valutab ka, siis läheb üksi olles tuju tigedaks.
ja telefoni akud saavad alati ebavajalikel hetkedel tühjaks.

miks me ei ütle, kui me mõtleme teise inimese peale?
kõike ei saa teada. kõike ei peagi teadma. see on vist üks nendest võimatutest asjadest, see kõike teadmine, ma mõtlen.

mesi on ka otsas.

Kommentaare ei ole: