joonistasin
rohelise
ämbri.
olen selle üle uhke, ning lähen nüüd minema
neljapäev
kolmapäev
korraks ära vaid, linnu säravaid
lihtsalt vaheldust, suunaski kaheldes
imede lõppetes, õndsais paikades
koju jõudmisel, täidetud nõudmised
ma tahan, et mulle kukuks kohe varsti sülle võimalused, seda kõike taaskord teha. teisiti kui kunagi, kuid mõte jääb samaks.
hirmu tekitab lasteaed, millest pea, et igal õhtul pimedas möödun. kunagi varem pole seda juhtunud. valetan. viimati juhtus too algklassideaegu, mil salaja valvuri eest peitu pugedes mööda lasteaeda luurekat ja muud paremat mängiti. aga see oli päeval, ja hirm oli valvuri ees. juttude järgi olevat tal püss ja koer ka olnud. pole naljakas. nüüd on tegemist vana hea pimeduse ning inimestega.
tulles bussipealt maha, ning jõudes ujula kõrval oleva lumehunniku juurde ehmusin pisikese kasvava männi peale, mis vähesel määral hunnikutagant paistis. oli karm.
kunagi ennegi olen mõtlema sattunud, et vahva peatus, see vikerkaare. täna püüdsin ka mõelda, ei tahtnud too kurjam kuidagi vahvat muljet jätta. pässajorsside mazda ja tühi ujula, nagu ikka. hetkeks tundus, et ujula basseinis on kivist kuju, mis kujutab hüppavat meest. parem oleks vist, et tundus valesti.
kas millegi väga tahtmise võimsus polegi tegelikult nii suur, et ühel heal hetkel suudab siiski mingi mõttetu ingel õla peal kõik sinnakuspäikeeipaista keerata? või see halamine, mis mu ümber päevast päeva on, lihtsalt niisama, et tahaks jah, aga tegelt niiväga ei koti ka. ma olin tõesti valmis oma homsed plaanid pmst ära jätma, kuigi mul on ka väga vaja seda sama teha, mis teistel. aga no kurjam, pole mul neid sõpru, ja pole mul ka piisavalt julgust, et kuskile lõpuks üksi, või ilma teieta minna.
ja siiis veel, sõitsin bussiga, milles viibis peale minu palju tundmatuid tegelasi, ning kaks mu parimat jõnglast. mis ime põhjustel me ei suvatsenud vestelda, ei tea. aga nõme oli küll!
mu mõtteid vaevav jama, on vaid kinnisidee. ta on juba pikalt olnud lihtsalt kinnisidee. ma usun, et olen peadpidi ämbris. kinnisideedest ei saada just kuigi kergelt lahti.
lihtsalt vaheldust, suunaski kaheldes
imede lõppetes, õndsais paikades
koju jõudmisel, täidetud nõudmised
ma tahan, et mulle kukuks kohe varsti sülle võimalused, seda kõike taaskord teha. teisiti kui kunagi, kuid mõte jääb samaks.
hirmu tekitab lasteaed, millest pea, et igal õhtul pimedas möödun. kunagi varem pole seda juhtunud. valetan. viimati juhtus too algklassideaegu, mil salaja valvuri eest peitu pugedes mööda lasteaeda luurekat ja muud paremat mängiti. aga see oli päeval, ja hirm oli valvuri ees. juttude järgi olevat tal püss ja koer ka olnud. pole naljakas. nüüd on tegemist vana hea pimeduse ning inimestega.
tulles bussipealt maha, ning jõudes ujula kõrval oleva lumehunniku juurde ehmusin pisikese kasvava männi peale, mis vähesel määral hunnikutagant paistis. oli karm.
kunagi ennegi olen mõtlema sattunud, et vahva peatus, see vikerkaare. täna püüdsin ka mõelda, ei tahtnud too kurjam kuidagi vahvat muljet jätta. pässajorsside mazda ja tühi ujula, nagu ikka. hetkeks tundus, et ujula basseinis on kivist kuju, mis kujutab hüppavat meest. parem oleks vist, et tundus valesti.
kas millegi väga tahtmise võimsus polegi tegelikult nii suur, et ühel heal hetkel suudab siiski mingi mõttetu ingel õla peal kõik sinnakuspäikeeipaista keerata? või see halamine, mis mu ümber päevast päeva on, lihtsalt niisama, et tahaks jah, aga tegelt niiväga ei koti ka. ma olin tõesti valmis oma homsed plaanid pmst ära jätma, kuigi mul on ka väga vaja seda sama teha, mis teistel. aga no kurjam, pole mul neid sõpru, ja pole mul ka piisavalt julgust, et kuskile lõpuks üksi, või ilma teieta minna.
ja siiis veel, sõitsin bussiga, milles viibis peale minu palju tundmatuid tegelasi, ning kaks mu parimat jõnglast. mis ime põhjustel me ei suvatsenud vestelda, ei tea. aga nõme oli küll!
mu mõtteid vaevav jama, on vaid kinnisidee. ta on juba pikalt olnud lihtsalt kinnisidee. ma usun, et olen peadpidi ämbris. kinnisideedest ei saada just kuigi kergelt lahti.
teisipäev
HAHA.
kõik inimesed on jobud. HAHA.
ja siis veel sellest ka, et ma olen oma uneasjadega peast soe. viimased 4-5 päeva olen ma koguaeg vähemalt kümme tundi maganud. ja sel unel pole otsa ega äärt. mmmmmönus.
ja siis veel sellest ka, et ma olen oma uneasjadega peast soe. viimased 4-5 päeva olen ma koguaeg vähemalt kümme tundi maganud. ja sel unel pole otsa ega äärt. mmmmmönus.
pühapäev
laupäev
kkkkkkkkkkkk
kõik mis lahtine, see kaob.
nii ta on. ma pean ennast jälle kantseldama hakkama, sest ma pean sellest lihtsalt lahti laskma, see pole tegelikult nii raske. kõik on mõtlemises. vaid mõtlemises.
ja ma olen pettunud selles, et üks inimene minu peale pettunud on. ja ma püüan nagu mõista, aga ma nagu ei tunne, et mulle päris sedaviisi mindfuck'i meisterdama peaks. samas ei jätku mul julgust, et oma arvamust piisavalt avaldada ja ennast kaitsta. koheselt, kui ma midagi natukenegi valesti olen teinud, heidetakse see mulle ninaalla ning hakatakse klobima. ja ma jään alla, ma ei oska ennast kaitsta, seetõttu ma vb end tagasi hoiangi. et asi kiiremini lõpetada.
ma kostaks vaid seda, et ma tahaks hirmsasti rääkida, aga mul on selline välja heidetud klouni tunne. justkui nagu prooviks olla aga edutult.
mu ema käitub ka ebameeldivalt. varsti viskab üle.
tahaks juua.
nii ta on. ma pean ennast jälle kantseldama hakkama, sest ma pean sellest lihtsalt lahti laskma, see pole tegelikult nii raske. kõik on mõtlemises. vaid mõtlemises.
ja ma olen pettunud selles, et üks inimene minu peale pettunud on. ja ma püüan nagu mõista, aga ma nagu ei tunne, et mulle päris sedaviisi mindfuck'i meisterdama peaks. samas ei jätku mul julgust, et oma arvamust piisavalt avaldada ja ennast kaitsta. koheselt, kui ma midagi natukenegi valesti olen teinud, heidetakse see mulle ninaalla ning hakatakse klobima. ja ma jään alla, ma ei oska ennast kaitsta, seetõttu ma vb end tagasi hoiangi. et asi kiiremini lõpetada.
ma kostaks vaid seda, et ma tahaks hirmsasti rääkida, aga mul on selline välja heidetud klouni tunne. justkui nagu prooviks olla aga edutult.
mu ema käitub ka ebameeldivalt. varsti viskab üle.
tahaks juua.
reede
eluolu
ma õppisin täna, et lõppkokkuvõttes ei saa soovitud tulemust, kui ise asju üle ei küsi või ära ei tee.
mu hing januneb millegi järele. ehk võiks see kevad juba tulla?
ja veel mõistsin ma täna, et kunagi tehtud vead ei muutu iial olematuteks. kui soov on nüüd, hiljem olla milleski parem ja tublim, siis enamus jõust kulub maine või olemuse taastamisele. oo milline irooniline eluolu me ümber keerleb. varsti ma lähen lukku ja hakkan oma mullis rõõmsat elu edasi elama, nagu Rooster kunagi. seekord võtan oma südames muusika ka vastu. avan oma potikaaned ja toauksed ning mõtlen vähem.
Kui läheneda vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika. (A.Pärt)
mu hing januneb millegi järele. ehk võiks see kevad juba tulla?
ja veel mõistsin ma täna, et kunagi tehtud vead ei muutu iial olematuteks. kui soov on nüüd, hiljem olla milleski parem ja tublim, siis enamus jõust kulub maine või olemuse taastamisele. oo milline irooniline eluolu me ümber keerleb. varsti ma lähen lukku ja hakkan oma mullis rõõmsat elu edasi elama, nagu Rooster kunagi. seekord võtan oma südames muusika ka vastu. avan oma potikaaned ja toauksed ning mõtlen vähem.
Kui läheneda vaikusele armastusega, võib sellest sündida muusika. (A.Pärt)
neljapäev
summsumm
kahju on lahku käidud teedest, mitu päeva on see mind kummitanud. mul on tõesti kahju. kõlab nii valesti, et kõik need öeldud read, nagu 'ma olen alati Sind kuulamas ja aitamas' ja muu, ongi osutunud selleks, milliseks nad poleks pidanud kujunema. aga see on nii tavaline. ja elu lähen pööraselt kiiresti edasi, meil polegi aega üldse mõelda, aga kui on hetked, siis tekib kurbus. ja mõte, et kas see siis ongi elu, et muudkui liigub ja liigub, ja liikumine on nii erinev, meil kõigil, et tekkinud kaaslased vaid mõnda aega meiega koos liiguvad, ning siis omateedpidi edasi rändavad, ning vabastavad koha järgmistele. mina liigun igatahes aeglasemalt, ja mul läheb kauem aega, et järgmine endaga võtta ja eelmine minema saata.
täna oli hea päev, lõpuks ometi lühike. ja imearmsalt päikeseline. mõtlesin, et miks mitte alati üüratut lompi nähes ei võiks mõelda, et KUI ei saa ümbert, siis saab läbi minna. kõik takistused me teel on mõeldud ületamiseks, sest võimatut pole olemas. sellega kaasneb alati mingi ohverdus, läbi lombi minnes näiteks märjad jalad. aga on võimalik ka kuivalt läbi pääseda, kui astuda õigetesse kohtadesse ning õigel hetkel.
rohkem teha, vähem mõelda
mulle puges kevad südamesse.
musimusi
tahtsin veel vaid rääkida sellest, kuivõrd hea on tunne, et ma tõesti tahan midagi teha. mulle meeldib tüütult noote pusida, et need lõpuks õiged oleksid, mulle meeldib otsida erinevaid viise kuidas midagi teha. ja ma armastan neid hetkeid. ma ei oska sellest rääkida.
täna oli hea päev, lõpuks ometi lühike. ja imearmsalt päikeseline. mõtlesin, et miks mitte alati üüratut lompi nähes ei võiks mõelda, et KUI ei saa ümbert, siis saab läbi minna. kõik takistused me teel on mõeldud ületamiseks, sest võimatut pole olemas. sellega kaasneb alati mingi ohverdus, läbi lombi minnes näiteks märjad jalad. aga on võimalik ka kuivalt läbi pääseda, kui astuda õigetesse kohtadesse ning õigel hetkel.
rohkem teha, vähem mõelda
mulle puges kevad südamesse.
musimusi
tahtsin veel vaid rääkida sellest, kuivõrd hea on tunne, et ma tõesti tahan midagi teha. mulle meeldib tüütult noote pusida, et need lõpuks õiged oleksid, mulle meeldib otsida erinevaid viise kuidas midagi teha. ja ma armastan neid hetkeid. ma ei oska sellest rääkida.
Tellimine:
Postitused (Atom)