meil pole praegu üldse lund. aga on selline märg ja libe, väga nauditav minumeelest. kuigi jah, ma tahaks hetkel väga oma lumememme taastada, sest temast on järel vaid alumine pall, ja seda ka kordades väiksemana, kui varem. seega, väga imelik. ja lumi tooks endaga palju rõõmu.
olgu, mul pole tegelikult mitte midagi öelda. (NIIVÄGA tahaks kohustustevabalt elada)

tere!

algas uus aasta. mul on hea meel. ja mul on suur soov see edukalt mööda saata. ah jaa ja see uueaastalubadustevärk. mul pole midagi lubada, ma sain kõigega hakkama, jobud. HA!

vahepeal juhtus nii mõndagi. mulle meeldib see tunne:)

metsaelu

käisin Karli sünnipäeval. mõned tegelased me klassist ja kogumoos. meid oli sääl umbes 11. Karl elab metsa sees, seega me jooksime pimedas metsas ja mängisime luurekat. hüppasime üle kraavide ja küngaste ja vee ja peitsime ennast igasse võimalikku auku. jalgpalli mängisime ka päeval. sopane ja vahva oli. väga kihvt. VÄGA. ja tema kutsikas Tusklik on väga tups.
ma tahaks niiviisi elada, et maailmas poleks kurjust. inimesed oleksid kõik hästi rõõmsameelsed ja mõistvad üksteise suhtes. ja mina elaks kuskil metsas ja ei peaks mõtlema. sest just üle mõtlemine on mu mõistuse vallutanud. hullult närvi ajab vahel.

PRRR

ma olen tõeliselt tige, et inimesed vaevavad järjekindlalt oma pead elades kellegi teise elu. või oleks õigem öelda, et elavad oma elu, elades seda läbi teise inimese elu. mõnitades ja kiusates. f*ck, igaühel on õigus olla selline nagu talle meeldib ja tegeleda sellega mis talle meeldib. see ei peagi tal hästi välja tulema. teisi peab austama. ma ootan hetke, mil te sellest lõpuks aru saate. ma ei jõua ära oodata. see tuleb teile kõigile tagasi! palun, oleme omades maailmades ja ärme trügi teiste omadesse. uudishimu ja kõik jah normaalne. aga oma tobedad arvamised võiks enamus kordadel endateada jätta. kust see pahatahtlikkus tuleb??? TOLERANTSUST! õh.

nüüdsiis ma istun taas. ja olgugi, et ma jäin klaveritundi hiljaks ja kaklesin ühiskonnas klassivendadega ja matemaatikas olin endast välja minemise äärepeal ja orkestris ei tahtnud olla, olen ma jälle rõõmus, sest nädal on läbi, ja eilne sai läbi. ja homme tuleb hea päev. või peaks lihtsalt ütlema, et sisukas. ja kohe kindlasti edukas. vot.

hall imelik argipäev

ja unetu öö.
pisut aega tagasi võtsin neljanda detsembri šokolaadi, päris minu oma jõulukalendrist. mõtlen, et ma olen ääretult ebastabiilne oma elu ja oluga. midagi ei oska peale ka hakata. tuju oli täna hästi ära. ma ei ole rahul sellega, et mulle meeldis vahepeal üksi jalutada. ma sain hirmust üle ja kõndisin, mõndaaega. kuid praegu tahaks endale seltsilist, sest mingi ämber on jälle mu teel. asjad on ausõna paigast ära, ja ma ei saa aru miks ja kuidas ja mis imeläbi see üldse juhtus, sest kõik oli vahepeal rohkem kui hästi. ma kardan isegi taaslangemist ühe asja küüsi, millest ma olen vabanenud. kuigi ma tean, et seda ei saa enam juhtuda, sest mu ümber siiski on mõned head inimesed, kes mind selles toetavad. ma tahan uskuda, et teid on palju, aga millegpärast ma näen koguaeg seda kurja peegeldust läbi teie silmade. ja mõeldes sellele vahel, ei mõista ma, et kas see tuleb sellest et te ei saa hakkama või mida, kuid see on väga tobe. ja samal ajal mõtlen ma iseennast selleks rumalaks, kes kujutab endale lihtsalt ette, kuna kunagi on nii olnud, või vahepeal on kuidagi nii juhtunud.
mind ennast hullult häirib see, et ma räägin ringiga, aga ma ei oska, või ei taha, või ilmselt lihtsalt ei julge teiega otse rääkida, kallikesed.

ja nüüd ma unustan need mõtted, ning jälgin kellegi tarkust, et peale igat langust saabub tõus! ja loomulikult jäta meelde, kirjuta üles, või tee muid imeasju - tunnikene tukkumist toob eluks ajaks kukkumist! ma austan Sind.