hall imelik argipäev

ja unetu öö.
pisut aega tagasi võtsin neljanda detsembri šokolaadi, päris minu oma jõulukalendrist. mõtlen, et ma olen ääretult ebastabiilne oma elu ja oluga. midagi ei oska peale ka hakata. tuju oli täna hästi ära. ma ei ole rahul sellega, et mulle meeldis vahepeal üksi jalutada. ma sain hirmust üle ja kõndisin, mõndaaega. kuid praegu tahaks endale seltsilist, sest mingi ämber on jälle mu teel. asjad on ausõna paigast ära, ja ma ei saa aru miks ja kuidas ja mis imeläbi see üldse juhtus, sest kõik oli vahepeal rohkem kui hästi. ma kardan isegi taaslangemist ühe asja küüsi, millest ma olen vabanenud. kuigi ma tean, et seda ei saa enam juhtuda, sest mu ümber siiski on mõned head inimesed, kes mind selles toetavad. ma tahan uskuda, et teid on palju, aga millegpärast ma näen koguaeg seda kurja peegeldust läbi teie silmade. ja mõeldes sellele vahel, ei mõista ma, et kas see tuleb sellest et te ei saa hakkama või mida, kuid see on väga tobe. ja samal ajal mõtlen ma iseennast selleks rumalaks, kes kujutab endale lihtsalt ette, kuna kunagi on nii olnud, või vahepeal on kuidagi nii juhtunud.
mind ennast hullult häirib see, et ma räägin ringiga, aga ma ei oska, või ei taha, või ilmselt lihtsalt ei julge teiega otse rääkida, kallikesed.

ja nüüd ma unustan need mõtted, ning jälgin kellegi tarkust, et peale igat langust saabub tõus! ja loomulikult jäta meelde, kirjuta üles, või tee muid imeasju - tunnikene tukkumist toob eluks ajaks kukkumist! ma austan Sind.