emotsioonitu

on olla!

ma tervenen, see on positiivne, seda pole ammu juhtunud. aga mu hing ihkab aina enam kuskile mujale. jälle. ma ei saa hakkama. jälle. ma tean mis mind ees ootab, ning mulle ei meeldi see. püüan igati sellest viimasest nädalast nüüd võtta kõike seda mille puudumise üle ma siis vinguks, kui ma ringi peaksin liikuma.
kõigel om kaks otsa, ma vihkan seda.
ma ei tunnegi nüüd enam puudust, vaid suurt hirmu kuidas ma järjele saan, vaid paar kuud on jäänud.
ma tahaksin linna minna ja keset päeva teha kõike muud, kui seda, mida tegema peaks.

varsti ehk on kõik jälle klaar.
(ma hakkan vist super mariot mängima, sest mul on küpsetamisest villand saamas. ma vist vaimustun tihti, aga nõrgalt) võib-olla on asi Liisus, ta naerab mu üle..