hmm

valutan päris mitme asja pärast südant juba mõnda aega, ning enese aitamine ei õnnestu. mul hakkab juba väga üle viskama see ilma asjata vastu päid ja jalgu saamine. ära õienda koguaeg, mina ei ole nendes asjades süüdi. ning vahel mõtlen, et ei tahaks sellega üldse kokku puutuda. kuid mõistan, teatud juhtudel teistmoodi ei tehta. ja kui ma aidata saaksin, kuidagigi, siis ma seda ka teeksin. olles seda proovinud, tean kahjuks ka, et ei saa. seega: ära karju, pole vaja.

ma tahaksin tesiti olla - kõige lühemalt öeldes.
(mõtlesin tallinnast välja sõita, aga siis meenusid kõik võimalikud takistused)