tunnen kahte elevanti oma kukil. istuvad ja naeravad minu üle, sest ma ei suuda neid minema ajada. nad tekitavad tunde, et ma olen üks suur vale. et ma otsustan, tegutsen ning mõtlen valesti.
kas head inimesed, kes on eksinud ning ehk võib-olla isegi teistele haiget teinud, on ära teeninud äärmiselt lihtsa ja kiire andestuse? jättes ühel hetkel kõik minevikku, jättes neile rääkimata selle millega nad ise mõistmata on hakkama saanud? ainuüksi juba lausete pärast mis on räägitud tema seljataga on ju raske naeratades teisele silma vaadata. olgugi, et need pole niisama suu soojaks kõneldud asjad. kas see on see mingi sõpruse osa, mida mina ei taha tunnistada? et jätame vahel aususe seljataha ning ärme räägi kõigest mis meid kurnab, sest see rikuks ta rõõmu. ometi olen omadega selle sees, tahan seda tunnistada või ei. lihtsalt, sealt kõik jätkub. ei taha ühendust võtta, sest vastik on kohtudes teha head nägu. ja arusaamad lähevad järjest rohkem teise arusaamadest mööda. lõpuks tunned suurt survet, et saaks juba minekut teha, sest ise ei viitsi tüli norima hakata. ja siis lahkudki, ja tunned, et kõik on nii vale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar