kõik saab korda

olgugi, et täna veidi enne viite alanud pooltund oli äärmiselt keeruline. minujaoks veel vähesel määral. ma südamest soovin Sulle jõudu, Ene! juhtus äike. vanapagan otsustas külla tulla ja etenduse peapeale keerata. mängitud sai kaks stseeni, ehk pisut kolmandastki. meie käisime platsil ära. saime märjaks, ja kostümeerijate kaos sai alguse.
aga nagu öeldud, kõik tõepoolest saab korda, juba Siimujuurde jõudes oli kõik jälle vahva. taibukas olin täna jälle oma sassis peaga. jooksin viiase bussi peale mis tuli seitse minutit enne õiget aega, ei jõudnud bussipeatuseni ning kaotasin vaikselt lootuse, kuid bussijuht korjas mu teeäärest peale. jõudes ringiga tagasi peatusesse nisu taipasin, et oleksin pidanud sõitu alustama teiselt tee poolelt, mitte sealt, kust tulnud olin. aga ilmselge, et õnn oli õhtuks minuni jõudnud ja hoidis mind, et see sõiduvahend äkki mingit krutskit ei viskaks ja parki ei sõidaks.

aga ei maksa unustada, et aeg-ajalt raiub mu peas kohustus õppida bioloogiat. veel raiub seal soov pilli mängida, aga mul pole üldse aega, et kodus olla.



mul tekib tunne, et vahel lähen armastusest lõhki.