aitäh või?

mul on tunne, nagu poleks mulle ühtegi head soovi kaasa saadetud. minusse süstiti vaid sõnu, mis tekitavad minus mõtteid mida pole vaja, mõtteid asjadest mida pole olemas! see hetkeks tuleb, ma ütlen endale, et see on lollus, ja see läheb. aga mõte sellest, et see üldse tuleb, teeb mind tigedaks.
ma olen õnnelik inimene, seda kindlasti. praegu naudin iga hetke, isegi segase liiklusega auklikku peterburi mnt-d.
tu-gi-grupp!

olen rahulik

NII!

hommikul magasin, päeval kütsin ahju, ja õhtul joon veini.
ja näen sõpra(u). JESS!

pea kadus ära

kogu see mäss jätkub. aga see kõik on kuidagi ilus. olen positiivselt meelestatud isegi negatiivsetest asjadest, mõeldes, et oh, saabki rohkem tegutseda? kui haigeks ei jää, saan elukesega väga kenasti hakkama :)
minu ümber on head inimesed, nagu alati. aga süda on soojem.

see maailma avastamine, eneseületamine, kuskile jõudmise nimel pingutamine ja kõikkõikkõik sellega seonduv tundub hetkel nii ebanormaalne. tahaks oma toa ära koristada, rahulikult hingata ja oma vaimu kõigest vabaks lasta.
olen lubanud enda ellu liialt mingit arvuti-tehnika-olukorrakräppi, see sööb mind seestpoolt.
ja no asjad, ma ei taha nendest rääkida, aga kõike, ükskõik kus ma olen, on minu ümber ahistavalt palju.

elu ajas tigedaks praegu

momendil on mu elus sunniviisiliselt muusika tühjad päevad mis aitavad mõista, mida ma tahan.
aga siis kui pole seda takistust, on vaim ja meel levist väljas. olen kuulnud, et ei lähe paremaks, sest lootust tegeleda tõesti ainult ühe asjaga, kui tahtmist ja soovi on, pole võimalik.
aga ma saan öelda, et kool on korras. kaks nädalat tagasi läksin kooli.

jube salapärane, põnev ja murettekitav, mil moel ma asju ajan. praegu ajab jube naerma. vahepeal, kui asi on tõeliselt soovimatu, ajab vihale.
aga no praegu tõesti. ajab ikka jubedalt naerma, ja hirmus põnev on ka.

kuidagi veider aeg, üks päev üks, teine päev teine äärmus.