ma mõtlesin täna midagi, aga kõik on meelest läinud, sest koguaeg peab kartuleid lugema.
meelde jäi üksskaksskolmmükskakskolmüksskaksskolmmükskakskolm ja ninnunännutammineee.
eile käis ka elu nii, ja päev enne seda samuti.

kool algas ka vahepeal. kohe päris kindlasti.

mul on kahju, et te endale sülle kukkunud õnne tõttu nii palju kurvastama peate.

maailma parim

AGA TÄNA

suurepärane proov, soe, väga soe. ja siis trallallallalaaaa.

'kardad ikka veel?'
'ei, siin on lihtsalt haiglad ja mets, mu aku saab kohe tühjaks'
piiks korda kolm - vaikus mu ümber.
nagu, Päris vaikus. öö vaikus.

on küll palju head, täna oli üks tore päev.
aga päeva lõpus jääd ju ikka üksi, minupuhul tähendab see jama. vanasti mul polnud seda haigust, et tobedad mõtted tulevad pähe, kui ma mõtlen.

nüüd on.


inimesed võiksid haihtuda ja mina võiksin selle üle õnnelik olla, näiteks!?

nösserdise tunne

ei ole õnnelik ja juba nii pikka aega. endiselt on tunne, et ei kuulu sinna kus olen ja tahaks juba nii väga minema minna. ilus on ju mõelda, et siis on parem.
+ valge maja hooaeg ehk minu vaimse ja mõneti ka füüsilise elu põhiline toiteallikas jääb puhkama. toon oma koju selle kalli eluka ja pean kodus toituma hakkama. aga ma tean, et üksi ma väga ei oska.

täna häiris väga. eriti eksponentvõrrand ja `maja mama ljubliš futbol´. eriti kui tuleb laupäev ja ma vaatan neid eriti rahulolevaid nägusid. seda fakkjee, läbi!


väga-väga näss

ma ei ole solvuja tüüpi aga vahel juhtub, et inimese lodevus ajab mul kopsu üle maksa umbes sellisel määral, et mul läheb süda vihaseks.