pillimäng on mind viimastel päevadel pannud unustama kõik minu ümber toimuva. ning ei, see ei tähenda, et ma liiga palju pilli harjutaksin. see tähendab, et ma tunnen vajadust ainult magamise, söömise ja pillimängu järele. kahju, et koolis peaks ka käima. see mul õnnestub, harva.

kuramuse kell ei või ka hetkeks seisma jääda
millal minust niivõrd õudne elukas kasvas, ei tea
olen kurb selle pärast mis mõned kuud tagasi juhtus ning ei tea kellega vestelda, sest ma ei tahaks enam vestlemata edasi olla

päike on suur ja soe

täna oli vahva augus pilli mängida.

TERE
MINU
UUS
HAMMAS

mulle meeldib lugeda, aga mulle ei meeldi hiljem loetut mämmutada. närvi ajab, kui ma pean mingitele tobedatele küsimustele vastama, mille jaoks peab raamatut seitse korda uuesti läbi lappama, sest ma pole meelde jätnud kes kus kellele kuidas seda või teist awsdrftgyhu. see on mulle ääretult vastumeelne ning sunnib mind üha enam mõtlema sellele, et ma tahaksin istuda metsas kännu all kust keegi mind ei leiaks. kahele naabrile teeksin ehk erandi aga üleüldiselt mõte jäägu samaks.

hea paraad jms

see, et täna on 24. veebruar oli kuni kella 23ni minujaoks täiesti o k. mul oli väga lahe päev ja õhtu, uni tuli juba väga vara peale ning lõpuks kell kümme voodisse jõudes läks asi karmiks. kõik olulised asjad, mis viimasel ajal seljataha ning tegemata on jäänud, tulid meelde.
ehmatusest ärkasin üles.

tõde on see, et ma ei tea mis saab, ma ei oska. kõik on lihtsalt õudne.
mõnus olukord on valmis.

heh, inimesed on nõnda naljakalt ükskõiksed vahel. kõik on ikka vanaviisi muidu. laiali ja süsteemitult. motti pole.
midaiganes ausõna.


aga maamunal elab igasuguseid inimesi, kes annavad iga oma teoga mõista, et elu on elamist väärt