mulle meeldib lugeda, aga mulle ei meeldi hiljem loetut mämmutada. närvi ajab, kui ma pean mingitele tobedatele küsimustele vastama, mille jaoks peab raamatut seitse korda uuesti läbi lappama, sest ma pole meelde jätnud kes kus kellele kuidas seda või teist awsdrftgyhu. see on mulle ääretult vastumeelne ning sunnib mind üha enam mõtlema sellele, et ma tahaksin istuda metsas kännu all kust keegi mind ei leiaks. kahele naabrile teeksin ehk erandi aga üleüldiselt mõte jäägu samaks.

hea paraad jms

see, et täna on 24. veebruar oli kuni kella 23ni minujaoks täiesti o k. mul oli väga lahe päev ja õhtu, uni tuli juba väga vara peale ning lõpuks kell kümme voodisse jõudes läks asi karmiks. kõik olulised asjad, mis viimasel ajal seljataha ning tegemata on jäänud, tulid meelde.
ehmatusest ärkasin üles.

tõde on see, et ma ei tea mis saab, ma ei oska. kõik on lihtsalt õudne.
mõnus olukord on valmis.

heh, inimesed on nõnda naljakalt ükskõiksed vahel. kõik on ikka vanaviisi muidu. laiali ja süsteemitult. motti pole.
midaiganes ausõna.


aga maamunal elab igasuguseid inimesi, kes annavad iga oma teoga mõista, et elu on elamist väärt

well well well

on aeg elu ignoreerimine lõpetada. olen peaaegu kõik oma olulised väikesed punktid läbinud. minu suurimaks rõõmuks vaatan ekooli ja avastan, et ei paista midagi nõnda hullu, kui arvata oskaks. tekib küsimus, kas keegi kuskil midagi teeb ka? teadagi, et see on tegelikult vaikus enne tormi.

muidu oli täna täpselt selline IMEILUS PÜHAPÄEV, et ma tunnen endas jõudu, et minna homme kooli, mängida pilli, sõita autoga ja lugeda veel raamatut ka. mul on tunne, et ma olen valmis vastu võtma etteheitvaid pilke stiilis 'no kuidas nii saab', 'LÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄLÄ'd koridorides ja kõike muud, näiteks nälga.
aga eks paistab, kui entusiastlik ma homseks õhtuks olen.
(lahkun siit täna väga suurte ootuste ja lootustega)

: )

minu out of time elu hakkab tüütavaks muutuma. kõik hakkab tüütavaks muutuma. minu olukord on tüütu.

umbes kaks kuud veel ja ehk on mättad kuivad?

autod

praegu on justkui selline aeg, et kõik on minu enda kätes, aga midagi ette võtta ei taha ega jaksa. mul ei tohiks olla ju raske olukorda kontrollida, aga on. iga päev algab sama tundega, esimese asjana mõtlen hommikul seda 'jumala eest täna ma ei ela' mõtet ja leian ennast mõne tunni möödudes suhteliselt sihitult nõmme tänavaid mööda linna poole kõmpimas. ringitan kuni enam ei jaksa, istun bussi, kus kõiki oleks nagu panniga löödud, ja sulan massi.
kui ma pilli ei mängiks, oleks olukord äärmiselt nukker ma ütlen teile.
aga tänu sellele pole ühesõnaga. ma nagu jaksangi ainult ühte asja teha. ja iga päev on selline täiesti segaseid emotsioone täis. nagu oleks rahul hetkedel mil suudan muu maailma unustada. samas tunnen, et nii raske on endale seda auku kaevata.

TERE

vahel avastan, et mul on väga lahe elu. kõlab kuidas kõlab, aga ma pean silmas oma vapustavaid närve, ´kohusetundlikkust´ ja pohhuismi mis aitavad mul peaaegu iga päev rahu leida. ma elan üle kõik närvesöövad hetked ilma, et ennast kuskile ära kaotaks, suudan koolist puududa nii et silm ka ei pilgu, mul pole mitte mingit muret seoses liigse emotsionaalsusega ja elu läheb edasi. mul on vedanud kahe väga hea õpetajaga, kes suudavad minusse süstida seda tahet ja usku, et ma oskan ja saan hakkama. ma õpin nende käest väga palju. ning muidu ka, ma koperdan päris mõnusate inimeste otsa.
ma lihtsalt ei armasta seda kooli lärmi ja häma. ilma selleta on seitse korda parem olla. sellega on lihtsalt nii, et kui ma lõpuks tahan, võtan ma ennast jälle kokku ning tegutsen hinde '5' nimel (no see kõlab ju kohutavalt imelikult).
praegu ongi selline tunne, et kui ma lõpuks tahan, võtan ma ennast jälle kokku. seniks aga..
niisama mõnus


aitäh ilus päev ja pisut korrast ära ma