kõik on praegu pisut sürreaalne. ma mõtlen kõik. inimesed ja juhtumised. lumi? see, et inimesed on maailmas laiali või pole neid üldse enam elavate kirjas. see, et keegi kuskil jäi praegu oma inimesest ilma. ja kellegi perre sündis uus elu. või et mina pole nii ammu näinud inimesi keda ma koguaeg näha tahaks. et saaks kord nendest kuradi olematul tasemel mitte mingit tähtsust omavatest probleemidest üle.
olgu, see on lihtsalt naeruväärne.

1 rida

ja ma soovin, et meie söögitädil oleks väga vinge pott mis keedaks mured rõõmuks.

ma vihkan tähtpäevi.
seda survet, et ole rõõmus. see kõik viib alati selleni, et keegi pole rõõmus.
ma vihkan tähtpäevi.

aga päev on iseenesest olnud ilus.

PÕHIMÕTTELISELT võiks ju kirjutada mäs ma tegin reedel.
SEST ma ei tee mitte kunagi reedeti midagi märkimisväärset.
mitte et ma nüüd oleksin midag märkimisväärset teinud, aga see selleks.

ühel hetkel selle kooliaasta alguses hakkasin ma õppima. ning paljuski seetõttu veedan ma oma õhtust aega nüüd teisiti. ma tunnen väiksemat vajadust siia oma halva tuju kohta paar mõttetult segast sõna 'kirja panna', sest teil ei ole seda põnev lugeda. ma sain sellest juba ammu aru, aga mingi hetk te hakkasite mind selle pärast tögama! ja nüüd ma õigustan ennast natuke tagantjärgi. mul ei ole interneti surfaritele midagi öelda. ma kirjutan seda lihtsalt edevusest, vist.

mul ei ole vaja neid emotsioone enda pähe, mis teie peas liiguvad ning üks õhtu kunagi mitte väga ammu tahtis miski mulle neid tekitada ja siis ma tõrjusin nad eemale, aga nüüd me rääkisime natuke ja tulemuseks on see, et ma pean neid palju tihemini tõrjuma. see on vastik, raske ja mõttetu.

HEH

mu elu on pisut muutunud. paremuse suunas.
aga blogi kirjutamine on nagu kirjandi kirjutamine, ma teen seda öösel või ei tee üldse. öösiti ma enamasti magan, ja siia tulles ei saa sõnu sõrmedest välja. ja üleüldse on arvutiklaviatuur väga raskelt töötama hakanud, minul temajaoks energiat pole.