AITÄH

niisiis:
MINUL OLI VÄGA ILUS FOLK
VÄGA ILUSAD KOLM PÄEVA
VÄGA ILUS KODU
VÄGA ARMSAD INIMESED
VÄGA VÄHE PROBLEEME
VÄGA TORE TULEVIK

ilmselge, et päike paistab
aga tsau nüüd

ma olen lõpuks rõõmus

astusin valutava kurguga kodust välja et jääda kaheks päevaks kaugele ära ja ma olen kõigega rahul. mulle meeldisid inimesed ja see, et tekkis tunne, et keelatud toit polegi keelatud. me saime magada, pesta ja süüa. meil lubati öösel elada. me elasime. juhtus head ja halba, loomulikult oleks viimane võinud olemata olla, aga pole midagi teha. nägin langevat tähte.
minu kannatus pandi suhteliselt proovile. aga kuna olen peale selle aasta algust rohkem hädavares kui kunagi varem, siis ma sain väga hästi hakkama.
tulen folgile. olen õppinud, ning hoolitsen enda heaolu eest pisut paremini.
ei hääleta vihmase ilmaga.
ei külmeta. ega kuritarvita enda tervist.
ja armastan inimesi:) täiega!

täna:
tantsisin bussipealt koju, sõin vaarikatarretist, sõitsin armsas rohelises autos, aga ladusin ka puid ja tegin oma jänesele heateo, mida ta hinnata ei oska.
homsest elan mujal ja mängin pilli.
nüüd te teate mu elust nii mõndagi

maitseb nagu suvi

see, et lähen õhtul pärani aknaga magama ja ärkan varajastel hommikutundidel putukate pinina peale.

'kõlbas'

täna tundsin ennast tulnukana.
olin oma silmaga tunnistajaks sellele, mis seal 'tavaline' on. mille järgi sildistatakse neid igal võimalikul koledal viisil. mille tõttu on tekkinud need üldlevinud kahtlused nende oskustes ja jumal teab mida veel. mina isiklikult olen vait. ma ei taha arvamust avaldada. nad lasevad ennast koguaeg väga vabaks, kui vähegi võimalus tekib. põhimõtteliselt pole selles midagi halba.
aga läila vestlus teemal vana oled ja ma pole ammu kedagi sebinud minu kõrvalistmel muutus lõpuks naljakaks. haisev alkohol bussis kui väljas on 30 kraadi sooja.. nno ma ei tea.

ja üks raamat/ülestunnistus aitab mul palju rõõmsam olla. ma võin ju olla 17 ja jube kurb. kuid vabatahtlikult ennast hullemaga kurssi viies jõuan välja selleni, et mul on tegelikult kõik hästi. lihtsalt ei viitsi ju oma ninast kaugemale näha, kuni endal lõpuks halb hakkab sellest nina vahtimisest.

uskusin, et kui teineteist tõeliselt armastatakse, osatakse teist alati aidata. olen hakanud mõistma, aga alles nüüd, tükk aega hiljem, et hoolimata suurest armastusest ei pruugi inimesed sugugi nii enesestmõistetavalt osata teineteise eest hoolitseda.

yay

ma tundsin täna, et mulle meeldib pideva süsteemi järgi proovides istumine, sest see hoiab mõtted ühes kohas, mis on omakorda ainus mida ma praegu tahan. kõik muu selle juures on muidugi raskesti talutav, hädapasun nagu ma olen.
mu mõõt on täis, see aasta on olnud üksluine ja sünge. õhtud söövad mul pea otsast ära, sest ma jõuan ringiga selleni, mida ma valesti teen ja oh seda on nii palju. ning nüüd on juba häbi ja mis tegemata või tehtud see on nagu on. mingit jutu silumist ma vihkan sest see võrdub alati hämaga. ma ei taha rasketest asjadest rääkida. ma tahaks et oleks 'jah' ja 'ei' ning teod nende ümber.
ma ei oska enam maha rahuneda ega asjadest üle olla.
vait ka ei saa olla.

ning alkohol ja kõik need jubedad pildid suhtlusportaalides ajavad mu südame pahaks.

lilla hambapasta ja KÕIK MUU

http://www.youtube.com/watch?v=UFUWdoVEKLY

ma tunnen ennast hästi!
me jõime arooniamahla martini pähe??? sidruni ja jääga, täisvärk

huvitav kas ma tõmbasin endale ise selle * kaela või liiguvad sellegi põhjused 'mujal maailmas'? ma lihtsalt ei jaksa. see uus asi, ma hakkasin juba rõõmustama, et äkki ma saan hakkama ja siis üks oinas otsustab et ta tambib selle vähese kindluse minus maaalla ja läheb magab oma õndsat und? olles ainus täiesti kaine mõistusega ja tark inimene minu elus. kes ei satu igast uuest asjast eufooriasse ning suudab säilitada mõistuse (rahu kahjuks, ilmselgelt mitte).
kuidas ma ennast tundma pean?
elu on kõike muud kui ilus ja tore.

ma ei tea mida uskuda, keda usaldada, kuulata. mitte midagi.