UOII MAAANUEL

kui mul vaid oleks võimalus siia kuidagi üles ümiseda neid armsaks saanud helisid, oleksin ma jälle pisut rohkem rahul. aga see pole kaugeltki põhiline. ma, oh, ei taha öelda neid sõnu, mis kõlavad enamuste jaoks juba lihtsalt nagu lindilt tulev kordus, sest nii ta tihtipeale ongi, aga blokk on mõistlikul jutul ees, teda maha võtta ei saa ning ma ei jaksa seda seletada. ma vist just valetasin, sest ma hetkel ju kirjutan, ning jõud ei hakka veel täitsa otsa saama. ma ei OSKA seda seletada. voh, valetamine pole õige, enesele valetamine ei vii kuskile. eeeeee, ma pole neli ööd maganud, ma ei sõida enam kunagi Vargamäele. vähemalt mitte nii, selle Lempsi juhitud Draama bussiga. see pole aus, headaega.



panen nüüd suu kinni, tühja, vaid tühja juttu tuleb sealt viimaselajal.

olen vaimustuses varajastest hommikutundidest mõnest inimesest siit ja sealt, sokkis mööda teed kõndimisest ning oma aparaadist!
mul oli vaimustavalt imetore öö mida ma ei osanud oodata ja püha müristus, aitäh Lindu.

tsau muidu

ILMSELGELT eksisin

jälle.
sest mu retk oli äärmiselt vahva ning teoreetiliselt umbes täpselt nii kerge ongi leida põhjust olla rahul iseenda ning meie ümber olevate asjade eksisteerimisega. vahel, kahjuks küll, on takistused mõne probleemi tõttu liiga suured, et sellise asja kaudu, nagu mina täna, sihuke üritus läbi läheks. kuid kui ei proovi, ei saa ka teada.
põhimõtteliselt mõistsin taas, kui oluline see proovimine tegelikult on. ei maksa lihtsalt ootama jääda, et miski meieni jõuaks, lihtsam on poolele teele vastu minna :)

no vot ei tea, miks teevad haiget tennised, mis on koguaeg haiget teinud. miks on peaaegu alati kindel, et uued kingad hõõruvad.
ning miks inimene, kui selline, üldse sedasi on. mulle ei meeldi, kui nii on. aga näete kell on varsti kuus ja mina just ärkasin ning lähen nüüd väikesele retkele, mis tuleb kindlasti umbes viis korda väiksem ning vähem huvitav kui ma ette kujutasin, sest nii ma tunnen, aga siiski vähemalt ma lähen.
tsaupakaa.

humpstidumpstitsau

(ma tahaksin, et mõnda inimest vahel ei eksisteeriks, sest ma tahaks tal munad maha võtta)

aga muidu, meil oli maaimaparim lõpuöö Karli põldudel ja aitäh talle ja kõigile armsatele inimestele kes te sääl olite! sest teie olete kõik ilusad ja head! musi, Kadri.

kõik need ismid ja nismid, need on kellegi võõrad tõed.

jura

teate kui kiiresti üks äärmiselt tobe kiri, ning paar olukorda peale seda, suudavad hävitada hea tuju? nagu päriselt sisemiselt selle maatasa materdada? õnneks kiiresti tekkinud halb tuju läheb järgmiseks päevaks üle.
aga see arvamus elab mu peas edasi, ja olgugi, et ma sellest tihti ei räägi, tekitab selle lagedale ladumine siiski kära mõneks ajaks, ning pahameelt mu suurte sõpside ajus, kahjuks vist pikaks ajaks. ma ütlen, ma ei suuda teisiti mõelda, kui ma ei kuule mitte midagi, mis peaks mind meelt muutma panema.
jee