jube salapärane, põnev ja murettekitav, mil moel ma asju ajan. praegu ajab jube naerma. vahepeal, kui asi on tõeliselt soovimatu, ajab vihale.
aga no praegu tõesti. ajab ikka jubedalt naerma, ja hirmus põnev on ka.

kuidagi veider aeg, üks päev üks, teine päev teine äärmus.

uued esemed

ei salli, et nendega kaasneb alati mingi praht, mida vaadates mõtlen ja mõistan, et seda pole vaja alles jätta. ja samas peaaegu alati ma jätan. sest "kui midagi juhtub" või "äkki on seda koodi või lehte vaja" või "kunagi ma ikka pakin uuesti ära".
no miks sa, Elu, seda teed, miks sa nii palju pahna toodad?

on olnud erakordne nädal (on kolmapäev, mul juba nädal läbi vist).


VAHVA!

öötööl on omad plussid ja miinused. ma miinuseid välja ei too. küll aga plussid, näiteks tühi maantee koju sõites. ja tunne, kui õhtuse väsimuse etapp möödub ja tuleb nn teine energia, mis on võimsam kui esimene. tema jõul suudad sa teha seitse korda rohkem. ei mingeid tundeid või mõtteid. inimmasin.

ja naljad on kõvasti paremad

iPodi juhe on nõnda üksik ja minu kõrvad nii igatsevad. vahepeal harjusin täiesti, kuid nüüd on tahtmine jälle kallal. ehk peaks endale tihemini lubama üht või teist mida hing ihaldab? tööd ma ju selle nimel justkui nagu teen. ehk see vähendaks mu rahulolematust? suurendaks mu tahtejõudu ja annaks energia, et rohkem tegutseda? samas see nänn.. on nii ületähtsustatud. ma tean, et olen endale peas loonud illusiooni, et sellega on parem.
ah, raamat ja sudoku käivad ka!




suurepärane. musi!

oktoober2011

lood on järgmised:
olen olnud kodus koos oma vanematega juba tervelt 10 päeva! ninapidi koos, kõik haiged. on olnud huvitav kogemus. mul on hea meel, muidu ma istuksin kümnendat päeva vanaema ja loomadega. normid kaaslased, nõustuvad alati kõigega ja naeravad, kui ma nalja teen.
mulle meeldib

---------------------------


oktoober kolm aastat tagasi. ilmselgelt mitte oluliselt entusiastlikum kui praegu.

tund aega olen pilte vahtinud, sain teada, miks ma seda kunagi ei tee.

ma mõtlesin täna midagi, aga kõik on meelest läinud, sest koguaeg peab kartuleid lugema.
meelde jäi üksskaksskolmmükskakskolmüksskaksskolmmükskakskolm ja ninnunännutammineee.
eile käis ka elu nii, ja päev enne seda samuti.

kool algas ka vahepeal. kohe päris kindlasti.