mul ei ole vaja neid emotsioone enda pähe, mis teie peas liiguvad ning üks õhtu kunagi mitte väga ammu tahtis miski mulle neid tekitada ja siis ma tõrjusin nad eemale, aga nüüd me rääkisime natuke ja tulemuseks on see, et ma pean neid palju tihemini tõrjuma. see on vastik, raske ja mõttetu.

HEH

mu elu on pisut muutunud. paremuse suunas.
aga blogi kirjutamine on nagu kirjandi kirjutamine, ma teen seda öösel või ei tee üldse. öösiti ma enamasti magan, ja siia tulles ei saa sõnu sõrmedest välja. ja üleüldse on arvutiklaviatuur väga raskelt töötama hakanud, minul temajaoks energiat pole.

mille kuradi pärast ma pean ennast halvasti tundma, kui bussi siseneb tavaline vanemat sorti inimene? rohkem kohti võib-olla pole, aga võib-olla on ka. vahet pole, surmava pilgu osaliseks saab iga nooruk, kes teele ette jääb. kui ma oleksin väike jubin, seljakott suurem kui ma ise, siis need inimesed ainult naerataks mulle. miks te vaatate mulle otsa nagu ennasttäis noorele tüdrukule, kes teistel istuda ei lase? ma lasen alati inimesed istuma, kui nad ilmselgelt seda vajavad või tagasihoidlikult kohta otsides lõpuks seista plaanivad. AGA KUI MA OLEN NII VÄSINUD, ET MA TAHAN ISTUDA, SIIS MA ISTUN JA KÕIK!
pealegi ei taha ma sulle vastu tulla, kui sa sellise dfghjsklöä olemisega mulle otsa vahid.
aga selles osas, et seisad mu kõrvale ja tekitad sellega mulle ebamugavust ja süümepiinu, on sul õigus. sest siin ma olen ja halva inimese tunne on ka.
KALLIS TAK, LEIUTAGE KESKEA LÕPUAASTATES TIGEDATELE TÄDIDELE ERALDI TOOLID.

parimate soovidega,
Kadri

SEENED

köögis.
potis, pannil, kausis.

Dear person reading this,
You're here because you're actively procrastinating or avoiding real work, aren't you? It's OK...me too.
Sincerely, I'll work tomorrow.

(mul on kaudselt hea meel, et ma ei ole ainus, kellel on külm, kes tahab magada ja kes teeb oma kapis suurpuhastust mõeldes, et nii palju..)

niisiis. ma tunnen alatasa ennast ebakindlalt, mul on ebamugav ja ma kardan, ega taha seetõttu mitte millegi ega kellegagi tegemist teha. ometigi, on just nüüd käes ajad, mil tuleb kõige ja kõigiga tegeleda.
täna on pühapäev ja mulle meeldivad pühapäevad. kuid vahel, pühapäeviti, ei oska mina pilli mängida, raamatut lugeda, asju sorteerida ja midaiganes. kipun kella jälgima, vahin aknast välja, kõnnin ringi või istun, joon teed. keskendumisvõime null ühesõnaga. täna oli selline päev. see tekitab veelgi rohkem neid eelnimetatud tundeid ja see kõik viib selleni, et ma olengi selline rahulolematu ja nii edasi inimene.
ma ei kirjutaks seda siin tegelikult, aga seda null keskendumisvõimet ja teotahet juhtub tegelikult tihemini kui pühapäeviti ning ma ei oska endaga midagi ette võtta.
ning natuke olen endas kõige pärast pettunud, ma tahan, et ma jaksaks kõike teha, et mitte mingisugune jõu puudus või laiskus (ma ei saa enam aru mis see täpsemalt on) ei segaks ennast igale poole vahele.

kuid mulle kohutavalt meeldib poes apelsinide riiuli ääres seista ja endale ilusaid apelsine valida!
ja kuum piparmünditee.