oh kui oluline on teha asju, mida hing ihkab. mingi valiku saab ju teha, asju kuupeale saates tekib vahel kole mõnus vabadus. lihtsalt me ei pruugi sellega harjunud olla, asjad kuhjuvad ikkagi. oleneb inimesest, nagu ikka.
teen tihti kõik asjad mida hing ihkab enne ära, ning siis magan, sest hing ihkab. mitte ei soorita teste ega kirjuta arvustusi.
vale see on aga elu ongi selline. täpselt selline kuidas me ta ehitame endale. ja kui valesti oled ehitanud ning nüüd ennast halvasti tunned, siis ehita ümber.

mul magab siin kaks kassi :)

novot kui põnev A1014

ma olen ühe hoone kümnendal korrusel kus ma pole kunagi varem olnud. ei osanud arvatagi, et siia satun. (ma sain ühe tegelasega tuttavamaks, ta sõi täna minuga ühes lauas, aga me ei rääkinud, ta on onu ja sõidab elektrilise tooliga ringi, ta jändas mu arvutiga umbes 30 minutit, et internet tuleks, ja tuli! tema oli rahul, et sai midagi teha ja mina olin rahul, et siin on ikkagi täiesti toredad inimesed, lihtsalt vanad, mitte nagu mina (: )
ma ei kirjuta siia mis juhtunud on, sest see on avalik värk. aga kõik kes mulle vähegi lähedasemad teavad ju. ma kirjutan nende soovil ja soovitusel, siis on neil põnevam ning minulgi, veidi sisukam, istuda.
nii palju on täna toimunud, et unustasin ära indigolaste kontserdi, mida eile külastasin. see kestis kolm tundi ja me istusime Dorisega maas inimeste keskel täpselt nii nagu ma ette olin kujutanud. kõik oli rõõmustav ning mõnus. ma naersin südamest ja kõva häälega (täna ka, aga enne eilset ma mõtlesin ühel päeval, et kõik on lähiajal väga naeruvaene).
ma olen täna nelja meditsiini õppinud inimesega vestelnud ja teste sooritanud. surmnaljakad on need protseduurid. siin on ratas millega ma võin kimada, ühe kohapeal loomulikult.
sain ajapeale mingid mängu mängida kus pidi pulgad aukudesse püsti asetama ja ära võtma. alguses vasaku käega ja siis paremaga. ma olin vist liiga aeglane, aga mitte halvas mõttes. lihtsalt koba. ja see pole kaugeltki kõik.
aga tsau mu selg on kange ja uneaeg läheneb, pikka unepidu siin vist pole.

ma olen siiani siin ja mõtlesin mainida, et täna oli kahjuks suhteliselt ainus päev vist kus minuga midagi tehakse seega võtan kõik seltsimehed avasüli vastu. Liisu ja Aurelia käisid ja mu tuju on vägagi up. ja voodi on pehme ja vetruv.
toit polnud paha, aga mina teeks mõne asja teisiti. ning salatit suure supilusikaga pole tavaline süüa ju?!
oh jah, vot nii.
ja siin üks kepiga onu kes on omamoodi olemisega, kõndis täna päeval palju kordi järjest minu toa uksest mööda(see oli lahti). mina puhkasin ning kuulasin kuidas tonks-tonks-tonks tuleb, möödub ja läheb, tuleb, möödub ja läheb.

mömm on kaugel maal

kiirelt ja lihtsalt tekib tunne, et nüüd variseb kokku.

kõik kole tuleb ehmatusena

inimesed on väsinud. minu isa on väsinud. mu õpetaja on väsinud. Reku on väsinud.
kes tööst, kes muust.

ma ei olnud ammu toompeal käinud, kuid seal käimine tekitas kena meeleolu. seal on alati suve lõhn ning õnne maitse. ausõna. mulle meeldib seal käia kõikidega kes mulle meeltmööda on, sest seal on hea. ning isegi üksi on hea. ja veini juua on hea.
ma sepitsen juba salaplaani, mul on reeded vabad.
tulge mu sõbrad nii nagu enne
kui õhtul oleks vaid kümme kraadi. võtaks või takso.

lõõritan kell üks öösel suviste viiside järgi. olen see sama tavaline tüüp kellel päike pähe lõi ning nüüd toimub taastumine. öösel see funkab, siis päike ei paista.
mul on mõtteid tegelikult vaja suunata, väga.
kõik sai nagu öeldud vist nüüd.

armas elu

kõik see oigamine ja ohkamine ajab mu südame pahaks. ärge mõelge nüüd, et ise vingud ju samuti, sest te ei tea mida ma silmas pean ja ma ei hakka seda siin lahkama ka. elu minu ümber lihtsalt sakib vahel rohkem, vahel vähem.

olen pettunud inimestes ja tervises ja ilmas ja koolis ja kellas ja iseendas.

aga mul oli mõnus päev.
lihtsalt nõrk olla on raske.

ei midagi uut saa juhtuma, tegelikult

tunnen tihti maailma survet ja see teeb mind kurvaks. paljud asjad ning tunded võiksid lihtsalt haihtuda ja mitte kunagi enam tagasi tulla, sest need tekitavad liigselt pingeid.
kooliga on varsti kõik, sest suvi on ukse ees. ma hakkan nüüd esmaspäevast rahulikult jälle elama. mul on tunne, et koopa seinad varisesid kokku ja ma pean harjumatu valguse ja muude oludega kiiresti sõbrunema. ja palju õppima. uut, ja vana ka.
tegelikult olen ma mega rahulik. paljud asjad ilmselt lihtsalt õnnestuvad ja kui nad ei taha õnnestuda, siis las nad olla. kindlasti on kevadine mõnus meeleolu kõiki haaranud. ma saan rohkelt bussidest ja trollidest maha jääda. oh, mõnus!