hommikul ongi inimesed kurvad

jätad ühel hetkel mõne teo tegemata, otsuse langetamata. lastes võimaluse käest. ootad, et aeg möödub ja parandab haavad või siis aitab milleski selgusele jõuda.
nii ei saa.
oodates ei saa mitte midagi. oodates lihtsalt kaotab aega (mõni kannatab veel pealekauba). ja siis on selgusele jõudmiseks juba hilja. keegi teine tuleb ja võtab sinu eest selle viimase ilusa kurgi turuletilt (väga käbedad tädid). või söögilaua, kui liiga kaua kandikuga kohvikus seista. valida. mis vahet sel pikemas perspektiivis on, kus sa kolmapäeval kell kolm lõunat sõid? ei saa lihtsalt enda ümber oma ruumi hoida. ja määrata 'norme' ja 'piire'.
ja milleks teha asju mida sa teha ei taha? hiljem mõeldes, et mis küll lahti on.
tuleb ikka usaldada oma 'kuidas mõelda mõtlemata?' aju osa. tegutseda selle järgi kui vähegi võimalik. lihtsalt endale teadustada, seda võimalust..

suured probleemid pole käeulatuses. olen mingist august jälle välja ukerdanud.

frustratsioon

(on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.)
no tere

raamatud on tarkust täis

minu kõige ilusamad hommikud on need, mil ma kõnnin b-majja, sest siis on tavaliselt varajane aeg, paistab päike, ja mis peamine: TEE VIIB LÄBI METSA!!! see on ainus mida ma oma kibestunud olemisega veel nautida suudan.
pean tunnistama, tmkk kooli metsas on miski tugev, mille külge mina olen oma juured kasvatanud.
vaid seda tahtsingi mainida.


"Kadri, vahel PEAB molutama. Mõni mediteerib ja molutab, mõni viskub selili ja vaatab lõputult lage.. tähtis on ühel hetkel molutada. See sõna on küll kole, aga tõsi ta on."
ma loodan, et see hakkab nüüd mööduma, kuid samas usun, et oli õige aeg.

valutan päris mitme asja pärast südant juba mõnda aega, ning enese aitamine ei õnnestu. mul hakkab juba väga üle viskama see ilma asjata vastu päid ja jalgu saamine. ära õienda koguaeg, mina ei ole nendes asjades süüdi. ning vahel mõtlen, et ei tahaks sellega üldse kokku puutuda. kuid mõistan, teatud juhtudel teistmoodi ei tehta. ja kui ma aidata saaksin, kuidagigi, siis ma seda ka teeksin. olles seda proovinud, tean kahjuks ka, et ei saa. seega: ära karju, pole vaja.

ma tahaksin tesiti olla - kõige lühemalt öeldes.
(mõtlesin tallinnast välja sõita, aga siis meenusid kõik võimalikud takistused)

see on siiski võõras mulle, et inimesed lahkuvad, inimeste seast.. lähevad 'parematele jahimaadele' rändama. ma usun.
aitäh! ja head teed.

leppisin talvega ära, mulle meeldib lumi ja tuisk!!!

näen halbu unenägusid

kuidas põgeneda unenägude eest? - oleks minu küsimus.

mine diivani peale magama, tahaksin ma vastata teile.
kas see ka aitab, saan kohe teada.