lilla hambapasta ning kollased tänavad

koju tuimerdades. sellega harjub ära.

kuldne sügis mõtles eile esimest korda sellel aastal minu sisse pugeda. hilja, hilja, hilja. siis on kõige etem.
me oleme lollakad, aga vähemalt suudan ma igati neid käike ette võtta. millal siis veel?

lainel

siis näed midagi unes või omad mõnd uitmõtet. hiljem kuuled, et miski on toimunud, mis annab tollele mõistliku selgituse. tegelikult on vist kõik kerge ning konkreetne, lihtsalt, tuleb uskuda või mõista. ning olla avatud kõigele mis sind puudutada tahab.
mingid lained on olemas, sest muidu ma poleks seda tund enne toimunut öelnud. nädala pärast ehk on etem.

palju on asju, mis minust sõltlase teevad.

kui mind poleks olemas, oleks Elisabethi kodus praegu üks kärbes rohkem.

õpin mõistma aja tähendust

terve selle nädala jooksul jõudsin ma vaid teisipäeval õigeks ajaks kooli. aga see ei ole mulle enam mingi probleem. sest iga õhtul bussiga linnast koju loksudes tunnen ma, et ma olen midagi ära teinud. ning seda ka ilma koolis käimiseta! ma olen ropult väsinud ning võib-olla halvas tujus, kuid see väsimus mõjub meeldivalt. sest ma olen siiski mujal! mujal kui muusikakeskkoolis. mulle meeldib muusikakeskkool ja b maja, kuid mulle ei meeldi igaõhtune b-maja-poliitika, kui nii üldse saab öelda.
-------
usun küll, et ei, ma ei hakka enam, ja siis ikka leian lõpuks ennast sealt samast. viimati juhtus see küll aastad mõni tagasi ja midaiganes ju tegelikult. tulevad, alati tulevad need mingid lahedad võõrad, kelle ees tuleb ka miskikeski muu olla ja kui mitte seda siis vähemalt endast parim anda, et mitte märkamatuks jääda. ma ei mõista miks, kuidas, mismoodi need süsteemid üldse funktsioneerivad. aga seal bussipeatuses ma siiski seisin.
ei taha öelda, ei tahaks vait ka olla. ta ise on lihtsalt liiga rahul, et seda rikkuma hakata. nad mõlemad lausa.

kuulake hääletooni, see on nii emotsioone tekitav.

vabandage. buss läks katki, edasi jalaga.

unes näen kääbus päkapikke kelle peas on äärmiselt kurjad ning kavalad mõtted. pesitsevad üle tee pooleteise meetri kõrguse kuuse all ning ründavad igal ööl. eriti hästi ei maga.

b maja pimedaid koridore ja nurgataguseid (niipalju kui neid seal oli) ma vahel kippusin hilisel õhtutunnil pelgama. akadeemias ma ei pelga, seal on kuidagi nii töötöötöö.

olukord

mu 'armsad' kaasmaalased kellega ma olen sunnitud viibima ei suuda mokka maas hoida. see kurnab ning ajab pikapeale tuju halvaks. ma olen veidi pettunud iseendas, et ma ei suuda olla positiivne, aga minujaoks on asi ületamas igasuguseid piire.
vähemalt ma ei kulge niisama lihtsalt selleks, et 'kool on lahe ja uued sõpsid kellega peale tunde õhtuni juttu puhuda, issand ilm on nii kole ja see õps on nii loll'.
ütleb rohkem kui tuhat sõna. ma olen sõnatu.
ja jälle vihane, et ei suuda teist külge näha.

http://www.youtube.com/watch?v=46nKYtxyM7g&feature=related