summsumm

kahju on lahku käidud teedest, mitu päeva on see mind kummitanud. mul on tõesti kahju. kõlab nii valesti, et kõik need öeldud read, nagu 'ma olen alati Sind kuulamas ja aitamas' ja muu, ongi osutunud selleks, milliseks nad poleks pidanud kujunema. aga see on nii tavaline. ja elu lähen pööraselt kiiresti edasi, meil polegi aega üldse mõelda, aga kui on hetked, siis tekib kurbus. ja mõte, et kas see siis ongi elu, et muudkui liigub ja liigub, ja liikumine on nii erinev, meil kõigil, et tekkinud kaaslased vaid mõnda aega meiega koos liiguvad, ning siis omateedpidi edasi rändavad, ning vabastavad koha järgmistele. mina liigun igatahes aeglasemalt, ja mul läheb kauem aega, et järgmine endaga võtta ja eelmine minema saata.
täna oli hea päev, lõpuks ometi lühike. ja imearmsalt päikeseline. mõtlesin, et miks mitte alati üüratut lompi nähes ei võiks mõelda, et KUI ei saa ümbert, siis saab läbi minna. kõik takistused me teel on mõeldud ületamiseks, sest võimatut pole olemas. sellega kaasneb alati mingi ohverdus, läbi lombi minnes näiteks märjad jalad. aga on võimalik ka kuivalt läbi pääseda, kui astuda õigetesse kohtadesse ning õigel hetkel.
rohkem teha, vähem mõelda
mulle puges kevad südamesse.
musimusi

tahtsin veel vaid rääkida sellest, kuivõrd hea on tunne, et ma tõesti tahan midagi teha. mulle meeldib tüütult noote pusida, et need lõpuks õiged oleksid, mulle meeldib otsida erinevaid viise kuidas midagi teha. ja ma armastan neid hetkeid. ma ei oska sellest rääkida.

onööö

valisin valitud numbrite seast välja õige numbri ning helistasin, seejärel võtsin ühe ampsu ja mõistsin, et nii ei saa rääkida. õnneks oli telefon kinni.
mõistsin täna veel ka seda, et ma olen väga rumal. mu mõtetesse on justkui templiga löödud, et mul on õigus. ja ma usun seda. ma ei süvene kellegagi vaidlemisse iial, kui mind ei huvita. ma ei suvatse isegi mitte kuulata, mis tal mulle öelda on. sest need inimesed on nii ebasümpaatsed. lihtsalt. ja ma lihtsalt mõistsin, et võibolla on see vale. ma säästan sellega ennast kindlasti üsna paljudest jobudest vestlustest milles puudub huvitav mõte ja kõik see, milleks üldse vesteldakse. aga samas ma ju ei tea, võibolla on nende seas mõni selline, kes hoiab end tagasi, kuni lõpuks tekib rahulik võimalus oma tõelised mõtted lagedale laduda. ma ei suvatse lihtsalt kuulata. uskumatu.

päike ei käi kuskilt praegu. on öö. ÖÖÖ.

milleks?

see on kohutav värk, hing ihkab millegi järele nii väga. ja nii palju on neid asju, mille tahtmine ja vajamine on juba talumatuks muutunud. tekib tunne, et ma ei taha enam tagasi hoida, ma tahan joosta sinna, kuhu jalad viivad, ja kõik välja öelda sellele, kes ette satub. ja ma satuks kindlasti õige inimese otsa ja õiges kohas, sest sinna mu jalad mu viiks ja oh püha jeerum kui väga tahaks teha mõnda asja, milleks mul puuduvad vahendid, kuidas tahaks, et punane e-kool ei raiuks mu peas ja oh kuidas tahaks OHHH.

päike käib juba kõrgemalt, kaugemalt ja pikemalt.

veäpsamse

ma istun ja joon oma õhtust rahuteed, et magama sättida, aga kuna ma olen haige, siis ma ei säti veel magama, sest öösel on halb olla ja und ei ole ja päeval sai magatud küll ja veel. ja üldse, mul on vaja raamatut lugeda, et targemaks saada, ja palju mett süüa, et homme pilli mängida ja magades ei saa koguaeg nuusata. VOT.

38,2

peas jooksevad rohelised ja kollased päkapikud. päike paistav, mets on ümber, metsa sees on järv ja kõik on rõõmsad. mina ei jaga maad ega mütsi.

''Vari''

''Kui seda metsa ees ei oleks!...''
ma arvasin midagi hoopis muud, see raamat oli minujaoks ebameeldiv, sest ta oli praegusel ajal lugemiseks liiga keeruline, sünge, mõistmatu. Juhan Liivi elu oli raske, seega ta kirjutas samuti keeruliselt. nii, et inimesed mõistavad, kui nad on seda läbi elanud. mina pole. ma ei saanud lõpuks enam aru, mida ta öelda tahtis. ma ei saa aru, ma olen segaduses.
ja mul oli unerohke päev, ning huvitav õhtu.

mönu

kodu uksest välja astudes keerasin ma vasakule. tavaliselt olen ma sunnitud minema paremale. sõitsin bussiga koolist mööda. tavaliselt olen sunnitud sisenema kooli. taevas oli päike. tavaliselt on pilved päikesel ees. käisin uisutamas. viimati juhtus see kaks aastat tagasi. kuulsin oma toas korstna kaudu linnulaulu. viimati kuulsin suvel. olen oma instrumendi pärast õnnelik. kunagi polnud. hingan koguaeg värsket õhku. kunagi ei hinganud! ei helistanud kordagi Elisabethile või Lindale. tavaliselt teen seda igapäev.
tundsin kevade lõhna!